Olen mures oma lapselapse käitumise pärast.Ta vaidleb emale ja ka mulle vastu.Olen katsunud temaga ilusasti ja selgitavalt vestelda aga sellest ei ole kasu olnud.Ema kõnetoon on selline vinguv ja pahandav kogu aeg.Kui olen poisiga kahekesi saame veel kuidagi hakkama, aga kui silmapiirile ilmub ema siis suhtumine minusse ka kohe muutub.Ei taha mind lähedalegi,ei aksepteeri mind kohe üldse,haugub vastu ja ütleb isegi lapsele ebasobivaid sõnu. Ka teiste täiskasvanutega suheldes (isegi võõrastega) on sontaalne ja lapsele mitte sobilik.Ps. Laps ei ela koos oma isaga.Kontakte on aga üsna harva. Ema elukaaslasega poisil lähedast kontakti pole tekkinud.Elatakse koos 3,5 aastat.
Teie mure lapselapse pärast on mõistetav ja teie soov teda aidata väga liigutav. Teie kirjas on väga selgelt väljaloetav ka see, mis poisi käitumist mõjutab. Lapse käitumine tuleneb ju sellest, kuidas ta end tunneb, kuidas teda koheldakse, millised on tema suhted lähedastega. Nii ka teie lapselaps. Kui ta kuuleb pidevalt pahandamist, kõrgendatud ja vinguvat hääletooni, ebasündsaid sõnu, kogeb enda mahategemist, pingeid vanemate vahel jms siis seda on talle talumatult palju ja ta ongi emotsionaalselt liimist lahti, temas on kuhjunud nii kurbust kui viha, pettumust ja igatsust. Ta peab ju saama kuidagi seda väljendada ja praegu on selleks tema trotslik käitumine, vastuvaidlemine, sõnakuulamatus. Ta ju tahaks, et ema oleks temaga, märkaks teda, tunnustaks, saaks tunda, et ema hoolib ja armastab jne. Sama vajab ka isalt. Kui ta isaga koos ei ela, siis võib ta temast väga puudust tunda. Seda enam, kui ema elukaaslasega head kontakti pole. Oleks ka loomulik, et teist mees vihkaks, sest ta võttis ju tema isa koha ära.
Siin on teil väga keeruline midagi ette võtta. See on ju teiste isikliku elu teema. Kas on võimalik, et arutlete poisi emaga selles üle, mida märganud olete? Lihtsalt nii, et olete mures ja soovite poisile head. Kuna see on ju teine ühine soov ja kui teil õnnestub vältida emale etteheidete tegemist, siis ehk saate ka midagi koos poisi heaks teha. Näiteks seda, et väldite poisi ees halvasti ütlemisi, nii tema enda kui ka teiste kohta, ei vaidle tema juuresolekul. Sageli lapsed tajuvad pingelisi suhteid ema-isa või vanavanemate ja vanemate vahel, mis sageli väljendubki probleemses käitumises. Lastel on väga raske olla kellegi poolt ja kellegi vastu - nad ju tahavad, et te kõik oleksite olemas ja sõbralikes suhetes, siis tunneb ta end turvaliselt ega ole põhjust kellelegi vastu hakata. Kui laps tunnetab, et talle olulised täiskasvanud kohtlevad üksteist sõbralikult ja lugupidavalt, kui lapsel on head ja soojad suhted oma vanemate ja vanavanematega, siis see kujundab ka tema enesetunnet ning mõjutab otseselt tema käitumist.
Kui aga emaga rääkimine ei anna tulemusi, siis saate teie vanaemana olla poisile emotsionaalseks toeks ikkagi. Võimaldage poisil rääkida neil teemadel, mis talle oluline on, kuidas ta end tunneb. Vältige kellegi nö tagarääkimist või halvustamist, lihtsalt peegeldage poisi tundeid ja temas toimuvat (vt. ka KKK-suhtlemisoskused, aktiivne kuulamine). Poiss vajab, et keegi teda mõistaks ja aitaks keeruliste emotsioonidega toime tulla. Olge koos, tehke midagi toredat, et ta kogeks positiivseid elamusi, tunnustage teda - seda kõike vajab ta kindlasti.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
