Minu mure on järgmine, olen juba 3 kuud maadelnud paanika ja ärevushäirega, nüüd selgus et diagnoositud on ka depressioon hoopis. Olen käinud juba umbes 5 korda psühholoogil aga asjad ei parane. Kehalised sümptomid on nii tugevad, et ei lase elada. Kui alguses ravisime vaid ärevust, siis nüüd on selgeks saanud, et kehalisi dümptomeid ei tekita enam vaid ärevus. Ärevuse osa on palju taandunud selle mõttemaailmaga. Nüüd on mul mure, kuna minu kehalised sümptomid on tõesti välja kannatamatud, ent vahel 2-3 päeva talutavad, siis jälle murravad, olen jõudnud seisu kus ma tunnen et ma ei jaksa enam. Elada päev korraga , lootes et täna on parem ja saab magada, et täna on see aisting madalam ja saan hakkama, ei aita. lõpuks on keha ja vaim nii kurnatud et oskad vaid röökida. Olen 32 nädalat rase, seega ravi on ka keeruline. Psühhiaater kirjutas välja nõrgad antidepressandid, nüüd on mul veel suurem hirm. Saan aru et ravimi risk kaalub vahel üle raseduse, kuid hirm on siiski, sest III Trimester pidi olema just kõige ebasobivam aeg, lisaks igasugused probleemid lapsel peale sündi? Ehk oskab keegi natukenegi seletada kui suur see tõenöosus siiski on? Olen aru saanud, et ma siiski pole ainuke kellele neid määratakse ja vist kõige hullem ei pidanudki olema aga samas need igasugused kõrvalmõjud vastsündinul hirmutavad kohutavalt. Oskaks keegigi öelda kui suur see tõenöosus ikkagi on, et teen oma lapsele liiga. Igatepidi on halb, milline see halbadest variantidest parem siis ikkagi on?
Te olete mures, kas antidepressandid võiksid olla kahjuliku mõjuga tulevasele lapsele. Teie psühhiaater on arvestanud ravimiplaani koostamisel teie rasedusega, kuid kardate ikka. Millised on ohud ja kui suure tõenäosusega, saabki vaid psühhiaater hinnata. Samuti oma enesetunnet, kõrvamõjude ilmnemist tuleb võtta tõsiselt. Kindlasti tuleks rääkida oma tähelepanekutest ja kahtlustest eelkõige oma raviarstiga, kellel on teie seisundist terviklikum ülevaade. Kui vajate kinnituste või lisainfo saamiseks teisi arvamusi, siis loomulikult pöörduge ka teiste vastava ala spetsialistide poole. Kindlasti ei ole mõistlik lihtsalt ravimitest loobuda, muuta omal käel koguseid või järgida tuttavate soovitusi. Olles psühholoog ja pereterapeut, puudub mul samuti vastav pädevaus sellel teemal konsulteerida.
Kirjutate veel, et olete saanud leevendust oma ärevusele, kuid kehalised sümptomid vaevavaid teid aga üha rohkem. Kas võib aga olla nii, et ärevuse sümptomid on teisenenud, kolinud nö mõtte tasandilt kehasse? Kui miski ei viita somaatilisele haigusele, kuid ometi on valud väljakannatamatud, siis võivad põhjused olla psühholoogilised. Kuigi viie korraga asjad ei paranenud piisavalt, võiks siiski olla vajalik jätkata psühholoogi või psühhoterapeudi juures käimisi. Võimalik, et teie ärevus on seotud emaks saamisega, kaasneva hirmu ja murega muutuva olukorra ees. Üks võimalus saada asjatundlikku psühholoogilist nõustamist www.rasedus.ee kaudu.
