Tere
Mina ei teagi kus kohast mina peaksin alustama ,minul on kohe päris mitu muret .
Üks on kindlasti see ,et 2009a -l suri minu ema ja siiani on see minu jaoks väga raske .Kui mul on raske ja olen kurb siis ma nutan väga palju ja soovin ,et mu ema oleks minuga ja ma ei peaks olema üksi kõigi oma muredega .
Isa on mul elus ,aga tema ei taha minust midagi teada ja seda juba siis kui sündisin ,kuna ta ei suutnud leppida sellega ,et tal ei sündinud poeg .
Vanavanemaid mul ka enam ei ole . Vennad ja õde elavad välismaal .Õega suhtlen ,kuid vendadega põhimõtteliselt üldse . Tunnen ennast väga üksildasena ,tunnen ,et mul ei ole kedagi ja keegi mind ei armasta . See on väga raske .
Teine mure mis mu segadusse ajab on minu suhe .Olime mehega juba ammu koos ,kuid üks hetk läksime lahku ja olime aasta jagu lahus . Nüüd oleme jälle koos ja meil on 2a tütar . Kuid selle suhtega on ka nii ,nagu ta on . Ma isegi ei tea miks me ära leppisime ja koos jälle oleme . Kardan ,et asi ongi selles ,et tunnen muidu ennast üksikuna ja leppisin ära temaga sellepärast ,et ma ei oleks üksi ja ,et mul oleks tema pere ,ka minu pere . Tean ,et aastatega ikka tekib suhtes rutiin jpm , aga me ei ole kuskil 4kuud vahekorras olnud ,mitte et tema ei tahaks ,mina kahjuks ei taha . Asi selles ,et kui olime lahus ,siis oli mul ka paar teist suhet ja nendes suhetes olles ,mõtles vastas pool rohkem ka minu peale ,nii voodis kui ka niisama . Aga oma mehega on mul voodielu täiesti teine . See on kiire ,umbes et maha ja taha -valmis . Tean ,et peaksin mehega sellest rääkima ja olen seda mingil määral teinud ,aga sellegi poolest ei saa ma rääkida ,et lahus olles kogesin midagi sellist mida temaga kunagi kogenud ei ole ,siis see lõhuks meie suhte .Tegelikult ongi mul tunne ,et kõik on kohustus . Ma ei teagi olen täiesti segaduses . Tean ,et kui mu emme oleks elus ,siis läheksin tema juurde ,aga praegu niisama ära ma ei oskaks minna . Mul ei ole kuhugi minna ja raha mul ka ei ole . Ma ei oskaks üksi olla ,toetun arvatavasti liiga palju oma mehele.
Üleüldiselt on kõik väga pingeline . Tööga on mehel raskusi ja raha ei ole . See tekitab veel omakorda pingeid . Olen pidevalt närviline ja selle elan kogemata oma lapse peal välja -muidugi mitte meelega . Armastan oma last üle kõige ja sellepärast ma ka kõigega lepin ja surun alla ,oma soovid .
Tunnen ,et ma ei ole enam naine ,vaid lihtsalt ema . Vajan ka õrnust ja hellust ,kuid ma ei tea kas seda enam oma mehega tunda saan . Ma ei tea ,kas olen koos temaga tõesti armastusest ja lihtsalt mured segavad või tõesti olen koos ainult harjumusest ja kartusest üksi jääda . Ma ei tea ,kuidas ma selles selgusele saaksin . Tean ,et pean kellegiga rääkima ,sest muidu ma läheksin lihtsalt hulluks ,sest olen harjunud ,et sain emaga rääkida ja ta andis mulle nõus ,kuid nüüd ei ole mul kedagi . Kuhugi profi poole ei saa pöörduda ,kuna see on kallis ja seda endale lubada ei saa . Ma ei teagi mida teha . Olen oma segadusega üksinda ja ei tea mis saab . Seda pole mõtet soovitada ,et räägiksin mehega ,kuna olen seda teinud just nii palju ,kui olen saanud ,aga kõike ei saa mehega rääkida . Ja nii ma olen oma mõtete ja segadusega üksi .
Äkki oskate teie mind kuidagi aidata ,olen väga tänulik .
Olete murelik mitme probleemi tõttu oma elus, eelkõige tundub see kõik olevat seotud teie üksindustundega. Ema surm on kindlasti üks raskemaid kaotusi elus, ja kui siis ei ole võimalust toetuda isale või õdedele-vendadele, võib mahajäetustunne olla tõesti suur. Te lõpetate küll oma kirja mõttega, et mehega rääkimist (seega temale toetumist) pole mõtet teile soovitada, samal ajal aga on siiski mõttekoht, et kas siiski just elukaaslased ei võiks olla need, kellega koos olles, kellega oma mõtteid-tundeid jagades elu kergem ja lahendused leitavad võiksid tunduda.
Ses olukorras oleks ehk oluline leida ressursse, millele-kellele toetuda.
Õde ja vennad. Ma ei oska arvata, mis asjaolud on olnud need, mis on teid üksteisest kaugele viinud (ma ei mõtle siin kilomeetreid). Kas võib olla, et ka nemad teist puudust tunnevad, kuid ei ole julgenud ühendust võtta või seda hoida? Kas teie võiksite olla see, kes algatuse teeb? Võib-olla saaksite just nendega jagada oma leina ema pärast ning toetada üksteist usaldamise ja mõistmise kaudu. Täiskasvanute maailmas ei ole ju mõeldav, et keegi kellegi eest probleeme lahendaks – see ei ole võimalik – ent juba see, et keegi lähedane mõistab ja kaasa mõtleb, on reeglina abistav.
Sõbrad ja kolleegid. Kirjast ei ilmne, kas teil on sõpru, kellega koos väljas käia, maailma asju arutada, koos sportida või mõnda hobitegevust jagada. Isegi kui pole päris südamesõpra, keda üleni usaldada, siis koos olemine meeldivate inimestega on ka kindlasti üks eluväärtusi.
Mees. Kirjutate, et olete mehega püüdnud rääkida, aga kõigest ei saa. Ma võin eksida, kuid kirja põhjal tundub, et te ei saa mehega rääkida just neist asjust, mida ainult mehega rääkida saabki. Kellega siis veel saaksite arutleda, kes te kaks olete teineteisele ja kuhu olete teel? Mida te kumbki suhtelt ootate? Millised ootused on täidetud, millised täitmata (ka seksi osas)? Ma ei tea, kuidas te saate uurida, kas soovite selles suhtes edasi olla või mitte, kui teil ei ole neid vastuseid. Tõsi, vahel me kardame neid vastuseid saada, sest pelgame haiget saada ja pettuda ning siis elamegi nii öelda ilma vastusteta. Aga küsimused valutavad ikka meie sees. Kas oleks parem variant siiski saada need vastused, püüda ennast ja seega ka suhet muuta, püüda teha midagi teisiti, et elu ja suhe pakuksid rohkem rõõmu ja rahulolu? Inimesed on erinevad, mõne jaoks on kergem elada vastusteta, mõni võtab julguse kokku ja püüab muuta… ja kui muuta ei õnnestu, siis eluga edasi minna… Teil on võimalik teha oma valik.
Teie ise. Jätsin selle siinses loetelus viimaseks, kuigi just teie ise olete kõige tähtsam. See on teie elu, teie valikud. Ei maksa ennast alahinnata. Kui teil on seni olnud vähe oskust toetuda iseendale, siis just seda oskust oleks vaja arendada. Koos teistega olemine, lähisuhtes olemine on inimeseks olemise „programmis“ sees. Kuid see, kellega me koos oleme ja mil viisil, on igaühe enda otsustada. Täiuslikku elu ja täiuslikku suhet pole olemas, aga ehk ikkagi saate midagi teha, et käesolev suhe pakuks rohkem rahulolu? Ja kui vaatamata püüdlustele see siiski ei õnnestu, siis on ikka veel valikuid: kas leppida selle suhtega, püüda elada nii hästi-halvasti, kui välja kukub, või otsustada siiski lõpetada see suhe, olla mõnda aega ilma partnerita ning alles siis vaadata uue järele ringi. Tahtmisest oleneb palju, ja ka julgusest. Neid kahte soovingi teile.
Tere.
Elukaaslasega saan rääkida peaaegu kõigest ,aga mitte seksist ,sest tean ,et see tekitaks meie suhtes probleeme ,kuna suhtes oli paus ,kus me ei olnud koos .
Õega suhtlen ,aga temaga ei julge päris igast asjast rääkida ja vendadega ma ei suhtle põhimõtteliselt üldse ,kuna kõik kolm on minust palju vanemad ,mina olen 22a ,aga vend on 40a ,õde 40 lähedal ja teine vend kuskil 35a .
Neil kõigil on Soomes oma elud ja pered . Õde käib korra -kaks Eestis ,siis natuke saame ka koos aega veeta ,vendadega ei kohtu ma üldse ,kuid nad Eestis käivad siis minu juurde ei tulda .
Olen kodune lapsega ja tänu sellele praegu kolleege ei ole .
Sõpru mul väga ei ole , mees sõpru mul ei ole üldse ,mehele ei meeldiks ,kui ma suhtleks vastas sugu poolega ,ta küll ütleb ,et sellest ei oleks midagi ,aga tean ,et teda häiriks .Sõbrannasi on ainult kaks ,kes elavad minust suhteliselt kaugel ja väga tihti me ei kohtu. Laps on 2a ja raseduse algusest saadiks olen saanud ainult kaks korda nö puhkamas käia ükski -korra ujumas sõbrannaga ja teine kord tantsimas ( mulle väga meeldib tantsida ja alkoholi ma ei tarbi ) .Mees saab tihedamini vaba aega ,kus on sõpradega koos või nii . Ma tahaksin ka tihedamini oma vaba aega ,aga vahest ei saa mees aru miks ma seda vajan .
Ma kahjuks ei tea enam üldse mida teha . Olen koguaeg nii närviline .
Ma ei tea milliseid otsuseid teha ,kuna kardan valesti teha . Tean ,et keegi ei saa mulle öelda ,kuidas on õige aga nii raske on ,kui ma ei saa seda kellegiga arutada ,kes aitaks mul kõike seda lahti mõtestada .
Minu ja mehe vahel ei ole seksuaalsust olnud juba kuskil 4kuud .Ma lihtsalt ei taha ,ma ei tunne kirge ,ega tõmmet . Seks on minu jaoks ammu kohustuslik ,selleks ,et pere rahu säiliks .Vahekorrad ei ole sellised ,nagu ma sooviks ja ma ei saa seda talle kuidagi öelda .
Tahan ,et oskaksin iseseisvam olla .
Kahjuks ei ole mul julgust ollagi ,kardan läbi kukkuda ,kardan et mul ei ole üksinda lapsele midagi pakkuda ,kardan kas leiaksin enda kõrvale kunagi kellegi teise jne .
Olen üks suur sega pundar .
Igaüks meist kaotab iseenda, kui elu muutub sunniks, kui kogu aeg on kukil vaid need asjad, mida peab. Kas võiksite alustuseks püüda teha midagi, mida te tõesti teha tahate, mis meeldib, pakub rõõmu ja rahuldust?
Kui saate mehega rääkida peaaegu kõigest, välja arvatud seks, siis ehk saate ka sellest rääkida, kui hädasti te vajate aega endale, et ennast väärtuslikuma inimesena tunda. Ema roll on tohutult tähtis, kuid igal emal on (võiks olla) ka muid rolle. Keegi ei jaksa olla vaid ema rollis 24/7. Peaksite saama tingimata ka midagi muud teha, kasvõi üksipäini jalutada või poodi minna, või trenni, vahelgi sõbrannaga kinno või kohvikusse minna... Püüdke mehega teha kokkulepe, et teil on vaba õhtu vähemalt kord nädalas. Te peate saama taastuda, et iseennast jälle üles leida. Ja ehk ikkagi tekib ka võimalust mehele rääkida, millised on teie ootused seksile. Ja kuna seks on siiski suhte osa, siis vajaks ehk ülevaatamist ka kogu suhe: millised on kummagi ootused, mis on puudu, mida ei tohiks teha, kuidas teineteisele rohkem aega leida jne. Seks ei ole ju mehaaniline tegevus, inimene on tundlik olend. Tee magamistuppa läheb ikka läbi elutoa: kui elutoas on koos tore olla, on ühiseid teemasid ja arutelusid, koos tehakse midagi, mis ühendab, ollakse tundlikud teineteise vastu jne, siis on ka magamistuppa tore minna. Kahekesi veedetud aeg on väga oluline selleks, et suhe säilida saaks. Teil pole olnud võimalust isiklikule ajale - aga paariaeg, kas see on olnud? Kui ei, siis oleks vaja ka siin midagi välja mõelda.
Hea oleks, kui saaksite neid teemasid arutada kellegagi, keda usaldate, soovi korral saate ka pöörduda nõustamisse.
Esmaks suur suur aitäh teile vastuste eest .
Tunnen ,et pean hakkama midagi ette võtma . Pean hakkama ise asju otsustama .
Üritan edaspidi ise teadlikum olla ja ka asju ise otsustada .
Hetkel ootan väga kolimist . Võtsime endale järelmaksuga maja ,kuid me ei suuda seda maksta ,sest maal ei ole tööd ,see on juba üks asi mis tekitab stressi .
Nüüd loodan ,et leiaksime endale korteri ,kus saaksin hakata kasvõi toimetuleku toetust tegema ,kuna see on hetkel minu enesekindluse jaoks suur asi . Sest kardan koguaeg ,et kui me peaks mehega riidu ja lahku minema ,siis ma kuidagi äkki hakkama saan. Samuti ,kui saab kolida ,siis saaksin ka mingi aeg lapse lastaaeda panna ja ise tööle minna ,see oleks tore .
Pean vaatama ,kuidas asjad edasi hakkavad minema .Hetkel on mul isegi hea tunne ,et äkki asjad hakkavad paremaks minema .
