Tere,
Ma ei teagi, mis oleks õige pealkiri. Mul on 3 last. 3,5aastane ja 1,5 aastased kaksikud. Kui mul esimene laps sündis, ma olin nii õnnelik ja tundsin, et nüüd ongi õige aeg. Ülikool oli läbi ja tööl oli ka piisavalt käidud ning vanust ka nii palju, et laste peale mõtlema hakata. Kui esimene laps oli u 1,3 aastane, siis tundsin, et kindlasti tahaks veel lapsi ning nii saigi see mõte teoks tehtud. Sündisid kaksikud. Kartsin küll, et raske saab olema, aga kuna ma neid nii väga tahtsin, siis mõtlesin ja tundsin, et saan hakkama. Alguses saingi. Kui kaksikud olid u 8 kuu vanused, siis tundsin, kuidas jõud hakkab otsa saama. Nüüdseks olen jõudnud nii kaugele, et minust on saanud koletis. Ma olen niii väsinud, ma tunnen, kuidas ma ei jõua ega enam ka taha nende lastega tegeleda. Ma päevad läbi ainult karjun nende peale või siis olen nii vihane, et loobin ja lõhun asju. Selline vihastamine lõpeb üldjuhul sellega, et ma ainult nutan ja nutan ning tunnen ennast nii halva emana ja mul on nii kohutavalt kahju sellest, mis ma oma lastega teen. Ma tean väga hästi, et selline karjumine ei mõju lastele hästi. Suurem laps näeb milline ma olen ning kui ta mind jälle nutmas näeb, siis tuleb kohe lohutama ja pai tegema. Tegelikult peaks ju vastupidi olema. Ma olen laste peale nii pahane, et ma ei taha neid enda lähedale ka. Olen küll aru saanud, et mida rohkem ma neid endast eemale tõukan, sest pahuramad ja virilamad nad on. Aga ma lihtsalt ei suuda enam. Kaksikud ainult karjuvad ja lõhuvad ja kisuvad kõike. Ma olen nii ära vihastunud, et mul kõik kohad valutavad. Tahaks ainult magada ja et mind rahule jäetakse. Mul on tohutu stress. Ilmselt sellest tingituna ka migreen ning migreeni päevadel ma mõtlen, et tahaks lihtsalt ära surra ja vedelen lihtsalt voodis. Ma olen palju kaalus juurde võtnud ja riided enam selga ei lähe.
Ma olen nii väsinud sellest lõputust koristamisest. Kodu on hullem vist kui asotsiaalidel. Nõude hunnik on kogu aeg kraanikausis ja põrand on must. Selline tunne, et ma ainult koristaks ja mingit tulemust ei ole. Ma ei saa enam oma lastega hakkama. Või tegelikult ei tahagi enam saada. Igasugune optimism ja tegutsemistahe on kadunud. Mees on mul küll olemas, aga ta on tööasjus väga tihti ära ning kui ta kodus on, siis me ainult tülitseme või ta on oma toas ja tegeleb oma asjadega. Mina olen süüdi selles, et miks lapsed ainult karjuvad ning ta magada ei saa. Minu pärast võiks mees üldse minema ka minna, sest mul ei ole temast mingit kasu. Rääkida me enam omavahel ei saa. Eks ta on ise sama õnnetu ja väsinud. Meie peres on vist kõik väga õnnetud, vaevalt, et siin enam kellelgi hea olla on.
Ma ei saa mitte kuhugi minna, isegi dušši all käin koos lastega. Mõned üksikud korrad ma olen käinud väljas, aga koju tagasi tulles lapsed käituvad veel hullemini kui muidu. Tavaliselt pärast väljaskäiku tunnen ennast veel suuremas masenduses. See kodune elu koos lastega tundub veel õudsam ja väljakannatamatum. Ma olen kodu aeg ärrirunud. Kaksikud lihtsalt nutavad ja nutavad ja ma ei suuda neid rahustada nind siis ma hoopis karjun ja sakutan neid, et nad lõpuks ometi vait jääks. Kardan isegi, et võin neile haiget teha. Olen mõelnud lapsehoidja võtmise peale, aga lapsehoidjat nii raske leida ning paar inimest, keda olen proovinud, ei meeldi mulle ega lastele. Lapsed (pean siis silmas kaksikuid) ei ole nõus kellegagi jääma. Nad ainult karjuvad ja ripuvad mu küljes, Ühtegi sõna neil ei ole ja potil ei käi. Ma tean, et lastega kodus olemise aeg peaks olema väga ilus ja mõnud aeg. Foorumis loen teiste emade postitusi, kuidas nemad ei taha tööle minna, vaid veel oma pisikese tupsununnuksesega kodus olla, aga majanduslikult ei ole võimalik. Mulle tundub tööleminek ainus valguskiir, kuidas sellest põrgust pääseda. Ma ei tahagi kuhugi hetkel minna, sest kardan, et ma ei tule enam tagasi. Ma tegelikult ju armastan neid väga, aga see olukord on väljakannatamatu.
Ma nii väga tahaksin tunda ennast jälle õnnelikuna ja lastega koosolemist nautida. Ma näen kui halvasti ma lastele mõjun, Ma ei tea kust alustada, et ma jälle normaalseks muutuks. Igasugused soovitused on teretulnud.
Kõigepealt ma väga vabandan viibinud vastuse pärast.
Kirjutate, et teil on kodus kolm väikelast ja nagu ma aru saan, siis abilisi ei ole. Seetõttu olete lastest, lõputust koristamisest ja tülitsemisest väsinud ja ei tea, mida edasi teha, et jälle õnnelik olla. Otsite juhiseid, kust alustada, et ennast jälle normaalselt tunda.
Väikelastega tegelemine nõuab vanematelt suurt füüsilist ja emotsionaalset pingutust. See aga tähendab, et väga olulisel kohal on puhkus ja aeg iseendale (ilma lasteta) ning ka mehega kahekesi oldud hetked. Teie loost saan aru, et teil pole kummakski eriti aega ega võimalust olnud. Kui jaks saab otsa, siis pole võimalik olla laste kasvatamisel loov ning olukorda nautida. Kuigi te tunnete, et olete halb ema, siis tegelikult te pole seda. Pigem olete väga väsinud ema.
Kuna te ise ei tunne ennast enam hästi, siis tajuvad seda ka lapsed. Seetõttu võivad lapsed teie küljes pidevalt rippuda ja mitte lasta teil lahkuda. Lapsed vajavad, et neil oleks vanematega lähedane side. See tähendab, et nad tahavad aega, mil nad saavad 100% vanema tähelepanu. Need hetked ei pea olema pikad, piisab 5 minutistki, kuid neid hetki tuleb tekitada piisavalt sageli. Kui te pole puhanud ning tunnete lastest tüdimust (mis on antud olukorras väga normaalne reaktsioon), siis on raske ka 5 minutiks pühenduda ning laps saab sellest aru. Kui olete väsinud ja enamus vestlust lastega on näiteks karjuvas kõneviisis või te ei jaksa väsimuse tõttu üldse nende mängudele ja juttudele vastata, siis lapsed saavad sellest aru ja käituvad aina hullemalt. Väikelaste vanematel on väga suur oht just sel viisil väsida ning suurde jonni ja karjumise tsüklisse sattuda.
Peale selle tajuvad lapsed väga hästi ka vanemate vahelisi pingeid. See võib olla üks põhjus, miks nad teid isegi üksi pesema ei lase, veel vähem kodust ära minna.
Ehk siis: mida enam väsite teie ja mida keerulisem on teil oma mehega läbisaamine, seda hullemalt käituvad lapsed ja suuremaks muutub kaos. Mis aitaks seda nõiaringi murda?
Ennekõike see, et palute endale kedagi appi. Ei ole mõeldav, et te peate üksi lastega hakkama saama. Paluge appi sugulasi või leidke ikkagi lapsehoidja (näiteks portaalist Pere24.ee). Isegi, kui kaksikud karjuvad ja ei taha lubada teil lahkuda, siis on raske midagi paremuse suunas muuta, kui te ei puhka ja ei tee ka asju, mis teile rõõmu pakuvad.
Prooviga rääkida ka mehega. Öelge, et olete väga väsinud ja sedasi enam ei saa. Ilmselt on temagi väsinud ja ei tea mis võiks olla lahendus. Katsuge koos leida aega, mil saate midagi ilma lasteta teha. Ühised tegevused aitavad lähedust taastekitada. Nii saate teda ehk ka enam lastega tegelemisse kaasata, sest ka tema vastutab ju nende eest.
Kirjutasite, et kui oletegi kodust välja saanud, siis peale seda on koju naastes lastega olukord veel hullem. Ka see on normaalne reaktsioon, sest nagu eespool kirjeldatud, tajuvad nemad teie väsimust. Seetõttu proovige koju tulles sellega juba arvestada ja leida võimalust neile kõigile ükshaaval veidi aega panustada. Seda ei saa te jällegi üksi teha. Keegi peab abiks olema, et seni teiste lastega tegeleda.
Oma enesetundest (väsimus, pidev soov magada, tüdimus, lootusetuse tunne jm) võiksite rääkida ka perearstile. Pika väsimuse taustal võib tekkida depressioon, mis tuleks kontrolli alla saada.
Väga oluline on ka mehega rääkida. On ju temagi lapsevanem ja olukorra eest vastutav. Kui te tunnete, et temaga rääkimine on väga raske ja igast jutust tuleb tüli, siis oleks väga hea mõte leida mõni perenõustaja, kes aitaks teil omavahel taas lähedust leida. Väikelastega peredes on just väga suur oht, et ollakse pidevalt vaid lapsevanemad ning pole võimalust ja jaksu olla ka elukaaslane või partner. Tekkivad pinged mõjutavad laste käitumist, mis omakorda mõjutab paarisuhet ning vahel on tõesti lihtsam nõustaja abiga tekkivast nõiaingist välja saada. Kui soovite leida oma elukohale lähimat nõustajat, siis võite vaadata siia: http://pereteraapiainfo.blogspot.com/2009/01/pereteraapia-koolitajad-pshhoterapeudid.html või kirjutada perekesusesse perekeskus at sinamina dot ee ja küsida kontakte.
4 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
2 lugejat arvavad, et see vastus ei olnud abistav.
Aitäh vastuse eest, aga mõistsin, et minu jaoks on juba liiga hilja. Ma olen juba nii katki, et ei tahagi enam midagi muuta. Täna hommikul ärkasin suure väsimusega ning pisarad lihtsalt voolasid. Kui oleks võimalus, siis ma ei tõusekski enam kunagi üles. Aga hetkel mul seda veel ei ole. Mõistsin, et mul on vaja vabaneda kõigest, mis mind koormab. Mul on vaja vabaneda mehest. Mees ei oleks elu sees nõus minema kuhugi perenõustaja juurde. Mehel on ilmselt sama suur depressioon nagu minul. Ta ei tahagi neid lapsi, süüdistab mind, et mina neid tahtsin ja suutsin ta ära veenda. Ta on öelnud, et lihtsam on tal minema minna ning maksta seadusega ette nähtud alimentide summat. Ta on minu jaoks hetkel koormav. Kuna teada niikuinii ei ole ja ta tuleb alles kuu lõpus, siis hetkel selle probleemiga tegelema ei pea. Ma ei plaani enam suhelda kellegagi ning nii ei saa keegi enam mulle külla tulla ning ma ei pea ka kuhugi minema. Igasugused külaskäigud on koormavad, sest ma pean siis koristama või lapsi riidesse toppima, et et kuhugi minna. Seda ma teha enam ei kavatse. Minu jaoks on raske viia hommikuti suuremat last lasteaeda ning kuna talle seal niikuinii ei meeldi, siis lasteaeda ma teda ka enam ei vii. Ma ei tea, kas sellest on kasu, aga ma kaon mõneks ajaks ära. Lülitan telefoni välja ei arvutit lahti ei tee. Tellin toidu koju ning kasutan plastnõusid. Ma loodan, et sellest on kasu, sest niimoodi ma enam elada ei suuda. Kui midagi ei muutu, siis ma ei kujuta ette, et ma üldse paar nädalatki vastu pean enam. Läheks hea meelega nõustaja juurde, aga mul on ju lapsed keda kuhugi panna ei ole ning osalise ajaga lapsehoidjat on võimalik leida ainult õhtuks.
Saan aru, et olete meeleheitel ning loodate, et suhtlemise lõpetamine ja koduseinte vahele tõmbumine toob leevendust. Eelmises vastuses mainisin, et tegu võib olla depressiooniga. Sellisel juhul ei aita paraku välismaailmaga suhtlemise lõpetamine olukorda leevendada. Pigem võib see anda tagasilöögi, sest lapsed näevad teid hädas olevana ja ilmselt klammerduvad veelgi rohkem teie külge. Nemad saavad ennast hästi tunda vaid siis, kui teie ennast hästi tunnete.
Olen ka ise kolme väikelapse ema ja olen kogenud sedagi, kui väsitav on pikemat perioodi üksi lastega hakkama saada. Üksi laste eest vastutada, neid õue minekuks riietada, kaksikuid kaasa tarida, kui suuremat aeda viite või toote jne – see kõik ongi ühe vanema jaoks liig. On väga vajalik, et palute endale kedagi appi. Seda enam, et tegu on ju erakorralise olukorraga ja kaalul on nii teie kui ka teie laste tervis. Ehk leidub mõni sõbranna, kes seniks lapsi hoiab, kui käite perearsti juures? Perearst saab kindlaks teha, kuidas teie tervisega lood on ning vajadusel ravi pakkuda. Ilma ennast turgutamata ei saa te ka loota, et laste käitumine muutuks, sest nad ilmselgelt ei tunne ennast turvaliselt. Ka mehest loobumine ei pruugi olukorda paraku parandada vaid võib hullemaks teha.
Kindlasti on aga näiteks plastnõude kasutamine ja koju söögi tellimine kaval plaan. Nõudepesu ja söögi tegemise arvelt saate puhata. Katsuge magada nii palju kui võimalik.
Ütlete ka, et mees ei tuleks kindlasti perenõustaja juurde. Tegelikult ei peagi ta sinna kohe tulema. Võite üksi pöörduda. Perenõustaja saab anda ka nõu, kuidas lastega hakkama saada. Ütlete ka, et lapsehoidjad on osalise tööajaga nõus vaid õhtuti lapsi hoidma. Kas vaatasite ka Pere24.ee portaalist? Olles ise hetkel hoidja otsinguil (vajan samuti osalise ajaga hoidjat), siis olen just sealt portaalist leidnud sobivaid kandidaate.
Suhtluse kiirendamiseks annan teile oma telefoni numbri. See on 5296061. Kui soovite, võite mulle helistada ja saame kiiremini edasi mõelda, mida teha. Iga teie hädas oldud päev mõjutab ju ka lapsi.
Tänan vastuse eest Viimastel päevadel olen põhjalikult mõelnud Teie sõnade peale ning näen, et vajan nõustamist. Esialgu küll üksinda. Eks hiljem paistab, kas saab ka mehe kaasata. Ma nõustajate kontaktide alt ei leidnud Teie kontakti (ilmselt seesõttu, et tegelete ainult paaridega)?
Mul on väga hea meel, et kaalute nõustamisele minekut. Ega üksi ei peagi suutma kõiki olukordi lahendada. Alati on hea, kui keegi aitab teil tekkinud probleeme lahendada. Usun, et sellest võiks palju abi olla.
Ma ise olen hetkel lastega kodune, sest väikseim sai alles aastaseks. Kuid soovitan minna näiteks Triin Kahre juurde, kes on ka perekeskuse nõustaja. Tema telefon on 52 871 77 ja email: triin dot kahre at gmail dot com.
olen enam-vähem samas seisus nagu teemaalgataja. Mul on ainult kaks last, 2-aastased kaksikud. Olen 2 aastat päevad läbi üksi nendega toimetanud. Mees on tubli ja toetav, tuleb töölt tegeleb nendega. Aga sellest on ikkagi vähem. Ma olen nii tülpinud nende omavahelistest kaklustest ja sellest, et mitte minutitki rahu ei ole.
Lapsed alustasid sügisel lasteaiaga. Elu kulgeb taktis: 4 p aias ja 3 nädalat kodus. Minu elu on veel raskemaks läinud, kui enne olin kodus tervete lastega, siis nüüd on mul erinevas haigusestaadiumis 2 väikelast. Tunnen ennast täiesti isoleerituna muust maailmast, ma isegi ei näe seda, et kunagi siit pääseda. Lapsed on KOGU aeg haiged. Soovin minna kuskile närve puhkama sellest trianglist. Minu ema on kaugel, hoida neid ei saa. Ja ka vanus selline, et kahe väikelapse järgi jooksmine käib talle üle jõu. Ämm ei aita, tahab ainult õpetada. Tuleb paariks tunniks, teeb tuti-pluti ja läheb. Reaalne abi on, et keegi viib nad õue, teeb kodus süüa ja rahmeldab sama palju kui mina päevad läbi. Kahetsen juba, et ennast selles möllus leidsin. Soovisin ühte last, sain nagu karistuseks kas. Tean, et need on jubedad mõtted, aga nii ma praegu tunnen. Väikelastega elu on uskumatult rutiinne ja üksluine.
Kas teemaalgataja on elu natuke paremaks saanud? Minu oma tundub täiesti lootusetu, ei taha hommikuti üles ka tõusta. Kõik päevad on ühesugused. Paar lapsehoidjat on käinud. Kahjuks selgus, et usaldada neid ei saa. Kokkulepitud ajal väga tihti nad ei tulnud jne. EI ole ka jõudu uuesti otsima hakata.
Kordan, mees on väga tubli ja tööst vabal ajal aitab. AGa ka tema on väsinud.
Alati on head soovitused, et ärge omavahelisi suhteid unustaga. KUST ma leian sellise aja, et kasvõi kinno temaga minna. Olen endast ka täiesti pettunud ja tunnen end emana täiesti läbikukkununa.
Teemaalgataja Liisi kogemust oleks tõesti huvitav kuulda. Samuti ka teiste väikelastega vanemate kogemusi. Lisaksin siia siiski mõned oma mõtted.
Kirjutate, et teil on ainult kaks last ja tunnete, et olete emana täiesti läbikukkunud. Saan aru, et olete nii väsinud ja tülpinud igapäevasest haiguste ja kakluste jadast ning see tundub lõputu. Elu ühe väikelapsega võib olla juba väga väsitav. Kui lapsi, eriti ühevanuseid, on aga kaks, siis sellevõrra nõuab see teilt ka rohkemat pingutust ja tekitab suuremat väsimust. Kuna lapsed on pidevalt haiged, siis see liidab suure kuhja väsimust veelgi otsa.
Kolme väikelapse emana võin samuti oma kogemust jagada, et pidevad haigused (nad pole ju ühel ajal haiged) tekitavad lõksu aetuse tunde, sest see on lihtsalt nii keeruline. Ja katsu siis nende virisevate, pidevalt midagi nõudvate ja omavahel tülitsevate laste keskel ennast hea emana tunda. Või üldse inimesena. Meeles tuleb aga pidada seda, et väsimus ja lootusetuna näiv olukord paneb inimest ennast negatiivsemalt nägema ning tekitabki neid mõtteid, et lapsed on kui kaela langenud karistus. See ei lase näha, et tegu on keerulise eluperioodiga ja võimatu on leida vanemat, kes suudaks ilma oma vajadusi rahuldamata olla õnnelik ja harmoonilist pereelu hoidev lapsevanem. See lihtsalt pole võimalik ja te kindlasti pole lapsevanemana läbikukkunud.
Mida aga ikkagi teha? Üks võimalus ongi leppida sellega, et kui perre sünnivad väikelapsed (eriti veel mitmikud), siis sageli esimesed 3-4 aastat elab teie peres ka Suur Väsimus. Aga kui väsimusest saab tülpimus, siis on väga raske olla toimiv lapsevanem. Ehk siis mingi pisike meelelahutus ja puhkus tuleks oma nädalatesse ning võimalusel ka päevadesse paigutada. Kirjutate, et laste isa tegeleb lastega peale tööd. See on väga hea. Aga kus olete samal ajal teie? Kas saate minna kodust välja ja teha asju, mis teile meeldivad? Koju jäädes on teie meeled ikkagi lastega seotud ja kuigi mees tegeleb nendega, ei puhka teie nii palju kui võiksite. Mõnel õhtul võiks siis anda mehele vabama õhtu, et ta saaks ka teha enda jaoks midagi. Nii saab ehk veidigi päevadesse vaheldust. Samuti võiks kasutada nädalavahetusi, et saaksite kasvõi päevaks kodust eemale.
Muidugi oleks ideaalne leida ka paariks olemise aega ja minna mehega kuhugile kahekesi. Vahel võib aga tõesti olla aeg, kui sellist võimalust on keeruline leida. Sellisel juhul tuleks aga omavahel nendel teemadel rääkida ning teineteise ootusi kuulata.
Kirjutate ka, et lapsehoidja otsingud pole eriti õnnestunud. Kust olete otsinud? Pere24.ee tundub olevat üks hea portaal, kust leida asjalikke hoidjaid. Seal saate näha hoidja soovitajaid ja lugeda teiste kogemusi. Meie pere pani sinna oma kuulutuse ja leidsime endale väga kohusetundliku ja toreda hoidja.
Laste kaklustele võiks ka korraks mõelda. Kuna nad läksid sügisel lasteaeda, kuid on sageli haiged, siis on neil ilmselt üsna keeruline lasteaiaga kohaneda. Jäävad haigeks ja on pikalt kodus ning aeda minnes tuleb uuesti kohaneda. See tekitab lastes pingeid. Lisaks võib olla, et nemadki on teineteisest tüdinenud, kui nad peavad haigena kodus olema. Kõik see annab oma panuse tülide tekkimisse. Kas on võimalik neid vahepeal kuidagi lahutada? Näiteks üks läheb isaga parki ja teine mängib emaga kodus?
Viimane mõte on aga seotud teie enda tervisega. Võib olla tuleks rääkida ka oma perearstiga ja jälgida, et ei hakkaks kujunema depressiooni. Lihtsalt igaks juhuks, sest depressioon võimendab lootusetuse tunnet veelgi ning muudab toime tulemise tunduvalt raskemaks.
Viimastel päevadel olen põhjalikult mõelnud Teie sõnade peale ning näen, et vajan nõustamist. Esialgu küll üksinda. Eks hiljem paistab, kas saab ka mehe kaasata. Ma nõustajate kontaktide alt ei leidnud Teie kontakti (ilmselt seesõttu, et tegelete ainult paaridega)?