Alustan sellest, et minu elu muutus ühel hetkel kardinaalselt Nimelt olin 7 kuud rase, kui minu isa sooritas enesetapu. See muutis minu elu vist igaveseks. Kui laps sündis tabas mind meeletu hirm, et äkki ka mina suren varsti ära ja mis siis minu lapsest ja mehest saab? Hakkasin pingsalt jälgima oma keha ja õige varsti hakkasid paistma ka füüsilised sümptomid - käte-jalgade ära suremine, peavalud, hiljem tinnitus ja nägemishäired. Suurest hirmust käisin 2 neuroloogi juures, silmaarstil, kõrvaarstil, kes kõik peale vaadates juba ütlesid, et pole sul häda midagi. Mõni aeg peale arstil käiku on parem, aga kui tuleb elus rahulikum periood (töötan periooditi), siis kõik sümptomid tulevad tagasi ja veelgi suuremana.
Muretsen ka lapse ja mehe pärast Enam ammu ei räägi mehele oma muredest, sest ei taha, et ka tema peaks pidevas ärevuses elama.
Kuidas peaks siis aru saama, kas tegu on tõesti ärevushäirega (hüpohondiaga) või on tõesti mingi meditsiiniline probleem?
Saan aru, et käitun nagu hüpohondrik - uurin pidevalt haigusi ja sümptome ja kontrollin oma keha, kuid kas tõesti on minu hirmud nii suured, et suudavad tõesti ka füüsilisi muresid tekitada?
Töötan avalikul ametikohal ja kardan hirmsasti, et keegi minu "hullusest" aru saab, mistõttu väikses linnas ei saa ega taha psühholoogile minna.
Tahaksin niiväga nautida oma imelist poega ja meest, oma head elu, aga vot ei saa - iga natukese aja tagant tuleb periood, kus nutan end hirmust õhtuti magama ja elu seiskub... Hetkel ongi selline periood, ma ei oska ega suuda end aidata...
Isa surma traumeeriv toime ei lase teil enam elust rõõmu tunda. Tunnete pidevat hirmu ja ärevustunnet oma tervise pärast, kardate enneaegset surma ning muretsete, mis saab siis te lapsest ja mehest.
Küsite, kas teie hirmud suudavad füüsilisi sümptome tekitada,- vastus on jah. Inimene on tervik, mõtted-tunded-keha, ning pidevalt muretsedes/mõeldes oma tervise pärast võibki avastada, et "keha tuleb mõtetele vastu", ehk siis reageeribki sümptomitega. Mis omakorda toidavad te hirmu ja justkui kinnitaks te negatiivset uskumust, et olete haige ja surete.
Kirjutate, et olete väisanud erinevaid spetsialiste- füüsilist haigust te ei häbene. Küll tunnete muret, kui tegu peaks olema vaimse tervise probleemiga (milline teie hädade kirjeldusi lugedes ka on), siis häbitunne ei lubaks teil oma kodukohas abi otsida.
Kindlasti on teil probleem lahendatav, see eeldab aga teie kindlameelset otsust abi otsida. Abi saate kognitiiv-käitumuslikust teraapiast (KKT), milline tegeleb inimeste ebakohaste ja häirivate mõttemudelite kummutamise ja käitumise muutmisega.
Lisan siia lingi KKT rakendajatest, kelle hulgast leiate ehk endale sobivaima spetsialisti (kasvõi asukoha poolest, lähimast suuremast linnast):http://www.ekka.ee/liikmed
On äärmiselt oluline, et otsiksite koheselt vaimse tervise spetsialisti abi- kui teil esinevate sümptomitega ei tegele, siis need vaid süvenevad. Suureneb veelgi ärevus ja hirmukus ning teie elukvaliteet langeb veelgi.
Teie väikene poeg vajab eluga toimetulevat ja õnnelikku ema ning teie mees vajab rahulolevat ja õnnelikku naist- võti nendeks muutusteks on teie käes.
Nimelt olin 7 kuud rase, kui minu isa sooritas enesetapu. See muutis minu elu vist igaveseks. Kui laps sündis tabas mind meeletu hirm, et äkki ka mina suren varsti ära ja mis siis minu lapsest ja mehest saab? Hakkasin pingsalt jälgima oma keha ja õige varsti hakkasid paistma ka füüsilised sümptomid - käte-jalgade ära suremine, peavalud, hiljem tinnitus ja nägemishäired. Suurest hirmust käisin 2 neuroloogi juures, silmaarstil, kõrvaarstil, kes kõik peale vaadates juba ütlesid, et pole sul häda midagi. Mõni aeg peale arstil käiku on parem, aga kui tuleb elus rahulikum periood (töötan periooditi), siis kõik sümptomid tulevad tagasi ja veelgi suuremana.