Olen mures oma elukaaslase kontrollimatute emotsioonide pärast. Alguses pidasin seda liigseks temperamentsuseks aga nüüd olen hakanud kahtlema.
Kui on hea periood on tegemist armastava mehe ja isaga, kes tegeleb oma lapsega, käib perega väljas on kuldsete kätega.
Aga jubedaks kisub asi siis kui ta võtab ette mingi töö mis ei suju. Nii kui tekib mingi tõrge läheb ta nii närvi, et hakkab valimatult asju lõhkuma. Sellises meeleolus võib vastu seina puruks lennata ka kallis arvuti mis on valel hetkel jukerdama hakanud. Tal puudub sel hetkel vähimgi analüütiline mõtlemine oma teo tagajärgede hindamiseks.
Raev on füüsiliselt suunatud esemete vastu, inimeste vastu ta kätt ei tõsta. Samas aga saab igaüks, kes talle sellisel hetkel ette satub korralikult läbi sõimatud.
Olenevalt raevu sügavusest tulevad mängu ka lubadused ennast ära tappa, enesehaletsus (te kõik peate mind idioodiks jne) ja endale rusikatega vastu pead tagumine.
Sellised hetked on seda raskemad, et muidu on õnnelik pereelu, aga siis leiab aset järjekordne episood mille järel ma ei tea enam mida mõelda. Pidevalt on sees ka väike hirm järgmise sellise episoodi ees.
Juhul kui raevu põhjustas tüli inimesega järgneb sellele masendushoog, kus ta kas magab enamus päevast või siis istub tuima näoga diivanil.
Selliseid masendushooge kus kõik on ükskõik tuleb harva ka niisama ilma mingi välise põhjuseta ette. Sel aastal on olnud 2 sellist.
Füüsiliselt ta oma peret rünnanud pole. Sõimamise korral sama agressiivselt vastates ta taandub. Kui üritan talle selgitada et selline käitumine ei ole täiskasvanute maailmas vastuvõetamatu ta kas ei tunnista oma käitumise kohatust või ei saa sellest aru.
Kas selline käitumine on isiksushäire või lihtsalt kontrollimatu temperament? Kas selline asi pigem taandub aastatega või võib süveneda, muutuda füüsiliselt ohtlikuks?
Kas sellist asja tuleks ravida ja kui siis kuidas see välja näeks?
Suurim probleem on, et ta ise ei tunnista oma käitumisega seotud probleeme mistõttu soovitus psühholoogi külastada tähendaks ilmselt uut raevu ja enesehaletsushoogu. Kas sellises olukorras on üldse võimalik midagi olukorra parandamiseks ära teha?
Olete mures oma elukaaslase kontrollimatu käitumise pärast. Ette tuleb äärmuslikke vihapurskeid ja ka masendusperioode. Selleks, et vastata, tuleks natuke täpsemalt uurida ajalugu, esinemissagedusi ja häirunud käitumise iseloomu, ka n.ö. heade perioodide kulgu. Seda oskavad professionaalsel tasemel teha psühhiaatrid. Võimalik, et elukaaslast aitaks ka teatud ravimite kasutamine, aga selleks peaks jällegi konsulteerima psühhiaatriga.
Arvan, et pigem võib selline käitumine süveneda kui üle minna. Proovige rahulikumal perioodil väljendada oma muret olukorra üle. Paluge tal endal kirja panna aeg psühhiaatri juurde või tehke seda tema eest.
Soovin teile kainet ja praktilist meelt elukaaslase, lapse ja iseenda abistamisel.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
