Olen tundnud lapse sünnist saadik pidevat süütunnet, et olen halb ema. Kui laps magas halvasti, oli haige, nuttis vms., siis tundsin koguaeg, et olen midagi halvasti teinud ja mina olen süüdi. Üsna peagi sündis ka teine laps, kes oli valdavalt mehe pealesurutud soov, millega ma siis ikkagi nõustusin. Siis tundsin süütunnet suurema lapse ees, et ma talle tähelepanu ei saanud pöörata piisavalt, pisike oli väga nõudlik beebina. Nüüd, kui lapsed on 3a ja 5a, ma vaevu talun nende mõlemaga korraga koosolemist, sest mulle tundub, et nad koguaeg vajavad tähelepanu ja tegelemist-abistamist argitoimetamistegagi, siis see imeb mu tühjaks paari tunniga. V-o ongi kõige väsitavam taas süütunne, sest tunnen, et ma ei ole kummagi jaoks piisav. Ja lisaks tunnen süüdi, et ma ei suuda hakkama saada kahe väikese lapsega. Ja sellele takka veel laste isa koguaeg ütleb selle peale vaid, et "aga kuidas mina siis saan ja sina ei saa?". Siis tunnen veel suuremat süüd. Nüüd oleme ka laste isaga lahutamas ja tunnen jälle süütunnet, et ma laste pärast ei otsustanud kokku jääda. Laste isa ja tema pere ka on kinnitanud, et ma ei mõtle üldse lastele. See lõputu süütunne justkui tapab mu ja ma ei oska ka kuidagi sellega tegeleda. Iga päevaga tunnen, et ma polegi väärt, et sellega tegeleda, sest ma olengi nii üdini halb ja süüdi.
Olete viimased viis aastat oma elus tundnud pidevat ja kurnavat süütunnet- olukord kujunes välja esimese lapse sünniga, võimendus teise lapsega, ning kokkuvõtlikult leiate, et te ei ole piisavalt hea ema oma kahele lapsele.
Paljude inimeste psühholoogilised probleemid on põhjustatud süütundest. Süütunne on alateadlik ja irratsionaalne (see tähendab- mitteratsionaalne, põhjendamatu), ning selle sügava kurbuse juured on sageli peidus meie lapsepõlvesuhetes teiste pereliikmetega.
See, millise tagasiside saime vanematelt oma käitumisele, võis panna lapse uskuma, et ta on halb ja süüdi. Kuna tegemist on niivõrd raske tundega, siis selleks, et sellega toime tulla, surutakse need tunded alateadvusesse- taoliseks muutunud uskumus ei ole aga enam allutatav ratsionaalsele mõtlemisele/testimisele ja nõnda jääb osa meie ekslikest lapsepõlvetõdedest käibele ilma kriitikata. Need lapsepõlvest pärit kontrollimata otsustused ja allasurutud tunded võivad meie hilisemale elule hävitavat mõju avaldada.
Sest kui meil on süü, siis on meid vaja karistada. Olles ennast lapsena halvaks ja süüdi mõistnud, hakkame täiskasvanuna selle alateadliku süü sunnil iseennast karistama ja saboteerima. See enesekaristamine võib esineda mitmel kujul. Me võime ennast tabada käitumiselt, mis meile kahju toob. Meid võib jälitada ärevus ja depressioon. Me enesehinnang on madal või olematu. Me võime ise töötada vastu oma püüdlustele luua häid intiimsuhteid. Või leida end hävitamas suhteid, mis meil juba on. Meie varjatud süütunne sunnib meid vältima seda, mida me maailmas kõige enam soovime – edu, armastust, lõbu ja meelerahu.
Kui tundsite kasvõi veidikene eespoolkirjeldatust ära iseennast, võiksite kiiremas korras pöörduda abi saamiseks psühholoogi vastuvõtule. Kuhjunud emotsionaalne stress süütundest oma lastekasvatamise oskuste ja emaksolemise osas, pluss keerulised suhted mehega/lahutusega seotud pinged vajavad kohest sekkumist. Süütundest on võimalik vabaneda! Koostöös oma ala spetsialistiga, pinge- ja hinnangutevabas õhkkonnas, saate analüüsida ja ümber mõtestada oma negatiivseid hoiakuid ja uskumusi iseenda kohta. Te ise ja teie lapsed vajavad adekvaatse enesehinnangu ja maailmapildiga naist ja - piisavalt head ema.
Uskuge mind, te olete seda väärt!
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
