Tunne on jube kehva, sisemuses kõik kraabib ja iga mõte temale torkab nii tugevasti südamesse, et valus on hingata. Tahaks nutta, aga enam ei saa. Pisaraid lihtsalt ei tule, siis kui on vaja.
Seisangi tihti peale selle sama küsimuse ees, mida ette võtta selle suure tundega lahkuda siit elust? Kuidas ennast aidata? Kuhu poole joosta? Ei tea enam, ausalt ei tea.. Siia maani olen kuidagi välja venitanud ikka, kuid iga uus hommik on uus võitlus iseendaga ning mängus on elu.
Olen avastanud, et head nägu teistele teha ei olegi üldse raske, sest inimesed lihtsalt ei viitsi süüvida tegelikult. Ainult üksikud lähedased.
Lugu on siis järgmine, haiget tehti nii hirmsasti ja kohutaval kombel, et otsustasin mõned nädalad tagasi enda piinad lõpetada.. Ausalt, see tundus ainus väljapääs, kes pole ise seda kogenud ei saa siin asjas kaasa rääkida. Ka mina mõtlesin ennem, et suitsiid on ikka väga nõrkade inimeste rida, aga näete ei ole.. Endalt elu võta mul ei õnnestunud nagu saate aru. Jäin elama !
Praeguselt hetkel ma ei saa öelda, et ma igapäevaselt igatseks tohutult taga siit ilmast lahkumist, kuid on momendid ja hetked, kus ma mõtlen, et võiks.. Tekib tunne, et ma lihtsalt ei kannata seda koormat enam. Käin regulaarselt psühholoogi juures, jagan oma muresid.. Kuid, kas saan veel midagigi teha, et saada sellest asjast üle? Kas on olemas grupiteraapiad, tugiisikuid või midagi see sugust kuhu poole pöörduda? Lähedastele, enam ei taha seda koormat kanda anda, sest nendele on see nii valus.
Soovitused, et otsi endale tegevust jne on kindlasti head, kuid on momente, kus kõik see lihtsalt ei toimi! Lause aeg parandab kõik haavad on ka hästi tuttav
Tahan tagasi saada oma hingerahu, tahan nautida magamist nii nagu varem, tahan tunda elu lõhna! Selle kirjaga loodan, et keegi oskab soovitada midagi, mis on teda ennast aidanud või anda kätte suund kuhu poole edasi …
NB! Arvan, et siin juures ei ole oluline enam pikemalt peatuda, sellel, mis juhtus. Kokkuvõtvalt kahe sõnaga ÕNNETU ARMASTUS. See on minevik ja seda ma muuta ei saa, saan muuta oma tulevikku ja sellepärast kirjutasingi selle kirja.
Ette tänades!
Kirjutate oma kirja lõpus, et tahate muuta tulevikku, kuna minevikku muuta ju ei saa. Olen teiega selles osas igati nõus. Aitäh, et te ei ole jätnud end päris üksi ning otsite võimalusi, kuidas sellest suurest valust läbi minna. Saan aru, et teid on kimbutanud ka kahtlused, kas sellise valuga saab üldse edasi elada. Enesetapu mõtted ei tule tavaliselt seetõttu, et elada ei taha vaid seetõttu, et sel viisil lihtsalt elada ei jaksa ja väljapääsu ei tundu olevat. Te käite regulaarselt psühholoogi juures ja saate seal rääkida oma asjadest, kuid tunnete, et vajate hetkel veel rohkem toetust.
Ütlete, et lähedastele ei taha seda koormat kanda anda. Kuid lähedased ongi ju olulised just rasketel hetkedel, kui ise ei jaksa ja vajate, et keegi oleks koos teiega ja vähemalt üritaks mõista, mida hetkel kogete. Jääb mulje, et see valu pole kestnud kogu elu vaid miski juhtus hiljuti. Kui midagi ootamatut juhtub ja jalgealune kaob, siis ongi meil vaja lähedasi, kellele toetuda. On loomulik, et valu ei lähe kiiresti mööda ja kui toetute lähedastele, siis nõuab see ka nendelt teatud energiat. Kuid mõelge, kas te ise keelduksite abist ja kohalolemisest või kuulamisest, kui teile mõni lähedane inimene seda samal viisil vajaks nagu teie praegu. Seega vaadake enda ümber ja usaldage, et väärite toetust just praegu ja just nii palju kui vajate. Nagu ütlesite, et minevikku muuta ei saa, kuid saate hoolitseda, et otsite enda ümber inimesi, kellega koos selles valus toibuda ja sobival hetkel tuleviku poole vaatama hakata.
Kui elus on väga valus, siis on tähtis leida võimalused, et sellesse valusse sügavale sisse minna. Ütlete, et tahaksite nutta, kuid pisaraid ei tule. Mida vajate, et saaksite tunda end piisavalt turvaliselt, et pisarad võiksid tulla. Tiiu Bolzmann ütleb oma raamatus „Perekonna varjatud seadused“, et vaid siis, kui lubame valul hinge sügavusse siseneda, saab see aja möödudes leevenema hakata. Kui valu jääb mingil põhjusel tundmata, muutub see kestvaks kannatuseks.
Ma saan aru, et ka siia kirjutamine oli üks samm, et mitte peita valu ära ja otsida toetust. Meie kodulehel on nimekiri ka tasuta abi saamise võimalustest: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/. Kui on väga raske hetk, siis võite helistada julgelt Eluliini usaldustelefonile 6558088 – see on üks võimalus, et olla kuuldud ja ehk saate küsida sealt ka konkreetseid soovitusi. Suhete teemadel võite pöörduda ka meie perekeskuse pereterapeutide poole: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/noustaja-vastuvott/
Kõige tähtsam ongi, et te ei jäta end praegusel keerulisel ajal üksi ja kuulate oma vajadusi ning julgeksite abi küsida. Isegi, kui keegi ei mõista lõpuni just teie valu, siis kuuldud olemine aitab teil endast leida jõudu, et edasi elada ja tuleviku poole hakata vaatama.
Võite ka siia uuesti kirjutada, kui nii tunnete.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
