Tere! Sooviksin nõu edaspidise käitumise ja tegevuse kohta. Nimelt on noorem õde (23 aastane) ennast raske depressiooni, buliimia ja sotsiaalfoobia tõttu vanemate koju sulgunud. Keeldub ravist ja kardab arste, ei usalda kedagi. Mängib öö läbi arvutimängu. Ei suhtle sõprade ja sugulastega, isegi minuga suhtlemiseks peab võtma alkoholi, et ennast väljendada. Kui on alkoholi võtnud saame kenasti rääkida kõigest v.a. tema haigusest ja mis edasi teha. Läheb lukku. Perearst keeldub koju tulemast, kuna keegi oli kunagi ta kohtusse andnud. On käinud paar aastat tagasi söömishäiretele keskendunud psühhiaatri juures, kuid hirmus seal ära, kuna oli range olemisega tohter, ning enam ei taha minna. Jõuga ka ju ei saa, ta jookseks minema, metsa. Kardame, et teeks endale viga. Korra on ta üritanud autoga vastu puud sõita, õnneks lõppes kõik vigastusteta. Kardame kaotada tema viimast usaldust ka meie vastu. Näen, et ta vajab abi, kuid ei võta seda vastu. Ja mina ei oska kuidagi aidata. Emal on endal ärevushäired, käib tööl ja üritab ikka kenasti temaga suhelda. Isa on pensionär, salaja tarvitab alkoholi, ka tema vajab seda, et suhelda. Isale on välja kirjutatud ka antidepressandid, kuid keeldub võtmast. Õel puudub haigekassa, kõik dokumendid aegunud, ei suuda ta neid ise enam korda ajada. Mida soovitate? Oleme kõik kaassõltlased. Tänan teid juba ette!
Kirjeldate oma õe tervislikku seisukorda, mis on äärmiselt tõsine -koos esinevad mitmed psüühikahäired, suitsidaalsus, sõltuvused (arvuti- ja alkohol).
Lähedasena on teil kindlasti ääretult raske seda kõike kõrvalt vaadata, nähes, et õde vajab kiiremas korras psühhiaatrilist abi. Kahjuks keeldub ta abi otsimast ning teie abi vastu ei võta. Teie olukorras võib tunda end tõeliselt abitult ja jõuetult- kui inimene ei soovi end ise aidata, (ei mõista oma probleeme ja ei ole valmis abi otsima) siis kahjuks ei ole teiste võimuses teda aidata. Sundravile saab Eestis saata inimese ainult siis, kui ta on ohtlik iseendale ja/või teistele- see tähendab, et midagi on juba juhtunud…ja kutsute kiirabi.
Võite ikkagi proovida õega rääkida, proovige rahulikult oma muret väljendada minasõnumi kaudu, tuues välja- milline käitumine (mida näete või kuulete) teid muretsema paneb; siis mis kahju te saate (kui on otsene mõju, kahju teile- kasvõi mure); ja mida seoses sellega tunnete.
Ükski inimene ei soovi probleemi/mure korral, et keegi talle moraali loeb, õpetab kuis elada/käituda jne. - vaid vajab enda ärakuulamist. Kui temaga mittesüüdistavalt, hinnanguid andmata vestelda ja rääkida iseendast, kuidas teid õe olukord mõjutab- on võimalus saada temaga kontakt. Väljendage oma muret, kuulake, mida tema vastab, sõnastage kuuldu ümber jne. jne.- niimoodi piltlikult öeldes jutulõnga kerides võib inimene paremini mõistma hakata, kuidas tema olukord väljaspoolt paistab, kuidas ta ise end sellega suhestab ja mida võiks ette võtta.
See on keeruline vestlus, ja seda tasub teha, kui tõesti tahate õde aidata ja tunnete end vestlust alustades kindlalt. Lugege enne aktiivse kuulamise, selge eneseväljenamise ning kehtestava käitumise kohta: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Lisan siia ka raamatud suhtlemisoskustest ja kaassõltuvusest (mida nimetasite kogu oma perel esinevat):McKay, Matthew jt „Suhtlemisoskused”, Väike Vanker 2007; Mellody, Pia „Kaassõltuvus”, Väike Vanker 2007.
Kõrvalt teie lugu vaadates on ilmselge, et õde vajab abi ja kohe- rääkige veelkord perearstiga. Mis mõttes kardab koju tulla! Arstid on andnud kohustuse inimesi aidata- see on arstieetika küsimus ning tal pole õigust keelduda koduvisiidist ja tegelemast keerulise patsiendiga.
Võimalus on ka selline, et lähete ise psühhiaatri konsultatsioonile.
Samuti saate iseenda toetamiseks konsulteerida psühholoogiga, kuna te peres on palju häireid, julgustan ühendust võtma just pereterapeudiga. Vaadake: www.pereterapeudid.ee
