Palun hästi praktilist abi 6-aastase tundliku poisslapse teavitamiseks vanemate lahkuminekust.
Taustast:
Oleme mehega otsustanud lahku minna pärast mitmeid aastaid halba (s.t. kommunikatsiooni-, üksteise mõistmise ja hoolivusevaest) suhet. Laps on olnud halva suhte tunnistajaks ja paraku aeg-ajalt ka pealtnägijaks, s.t. ta on näinud meie sõnasõdasid, aeg-ajalt ka kõvahäälsust ja uste paugutamist. Hetkel teeme ettevalmistusi oma elu jätkamiseks erealdi, s.t. otsime kumbki uusi eluasemeid jne. Elame sel perioodil jätkuvalt koos, ent omavahel praktiliselt ei suhtle. Kui, siis lapsega seotud teemadel.
Esialgu mõtlesime, et räägime lapsele lahkuminekust siis, kui reaalselt kolimiseks läheb. Eesmärk oli last vähem traumeerida. Kuna see protsess võtab aga ootatust kauem aeg ja laps ilmselgelt adub, et kodus on midagi valesti (on hakanud tekkima ka väga rahutu käitumine, hüperaktiivsust meenutav pidev nö liikumisesolek ja hüplemine jne), siis on hakanud tunduma mõistlikum talle olukord siiski varem ära selgitada. Tegu on ümbrusele väga sensitiivse lapsega, kelle käitumine on tema ümber toimuvale väga vastuvõtlik.
Eeloleva valguses on mul teile mõned küsimused ja juhise saamise palved, et järgmisi samme võimalikult nutikalt kavandada ja läbi viia:
1. kas peate põhjendatuks laps vanemate lahkukolimisega kurssi viia enne, kui tegelik lahkuminek teoks saab? Kas lapse jaoks on traumeerivam elada paar kuud mõlema vanemaga informeerituna, et varsti minnakse lahku ja ta elu muutub (ise eeldan, et pigem paremuse suunas) või rääkida siiski teema lõpuni sirgeks siis, kui muutused on reaalselt ukse ees?
2. Palun nõuandeid, kuidas lapse enesehinnangut ja usaldust kahjustamata talle selgitada, et vanemate lahkuminek ei ole tema süü; et tema ellu jäävad alles kõik inimesed, kes seni on olnud (pole plaanis tekiteada mingeid barjääre kummagi vanema ja/või nende perekonnaga suhtlemisel) jne?
Mida oleks veel oluline rõhutada, et meie lahkuminek lapsele sisemist koormat ei tekitaks?
Ja kuidas üldse nii väikesele lapsele selgitada, et "vahel emad ja isad enam ei sobi omavahel?"
Kokkuvõttes, tahaks last võimalikult vähe haavates talle olukorra ära selgitada ning paluks selleks veidi juhiseid.
Teie kirjast selgub, et olete piisavalt teadlik sellest, et lapsed vajavad infot ja ettevalmistust, kui vanemad on otsustanud lahku minna. Olete juba ette mures, kuidas muutused tundlikku poega mõjutavad. Nagu te olete tähele pannud, on lapsed nii tundlikud, et reageerivad ka sellele, mida otseselt ei räägita ega väljendata, kuid on ometi koduses õhkkonnas ammu juba tuntav. Nii ju ongi, et vanemate vahelised tülid ja kaasnevad pinged on lastele raske taluda ja kuna sellest ei räägita, mis toimub, siis see teadmatus süvendab hirmu. Seega ei ole mõistlik laste eest varjata seda, mida nad niikuinii tunnetavad. Laps vajab ju ka seda, et ta saaks vanemaid usaldada. Kui ta kuuleb kõvahäälseid tülisid, võibolla ka vihjeid lahkuminekuks, ja kui püüda pärast lapsele öelda, et kõik on korras, siis tal tekib ju segadus ja ta ei tea, kas ta saab oma vanemaid usaldada. Niisiis, vastus teie esimesele küsimusele oleks, et lapse teavitamine eesseisvast muutusest on vajalik ja varem, kui asju pakkima asutakse. Laps vajab ka aega, et harjuda mõttega, et ees seisab kolimine ja isast eraldi elamine. Muidugi on see tähtis otsus ja suur muutus, kuid ta saab sellega toime tulla ikka paremini just oma praeguses tuttavas keskkonnas, kus esiaalgu toimub tuttav rutiin. Kui juba reaalselt asju pakitakse ja kolitakse ja ta saab siis teada, siis on seda siginat-saginat liiga palju ja tal on palju raskem sellega toime tulla ja ka teil pole niipalju aega olla temaga ja märgata temas toimuvat. Kui lastele teatada eelseisvast lahkuminekust, siis ta vajab kindlasti ka infot. Kui teil on võimalik, siis rääkige sellest, mida saab, nt kes kuhu kolib, kellega koos, kas poisil on oma tuba, kas ta voodi, tema asjad jäävad alles jne. Veel võib teda huvitada, kas näeb oma sõpru, kas jääb samaks tema lasteaed jms. Tal võib olla endal hulk küsimusi ja see ongi tema viis selle teadmisega toime tulla. Samuti võib ta tunda huvi, kus isa elama hakkab jne. Võib ka nii olla, et ta alles hiljem hakkab huvi tundma ja suudab vastu võtta seda, miks ema-isa lahutavad.
Ka teie teine küsimus vahel koguni põhiküsimus, millest oleneb, kuidas lapsed lahutusega toime tulevad. Peamine ongi, et te olete teadlik, et lapsed kipuvad end süüdistama ja püüate seda vältida. See tähendab näiteks seda, et te lapse kuuldes ei tülitseks tema pärast, nt üks riidleb, teine kaitseb. Samuti näiteks ei arvustaks teineteist mistahes asjas, mis last ja tema kasvatamist puudutab. Veel võib lapses süütunnet tekitada, kui ta on saanud sageli riielda ja tunneb end kuidagi „paha lapsena“. Siis võib samuti kujutleda, et nt isa läheb sellepärast ära, et ta ei käitunud hästi.
Veel on muidugi tähtis, et te veidi räägitegi sellest, et see otsus on tulnud vaid seetõttu, et teie omavahel olete nii otsustanud, sest tülitsete, et see on vahel suurtel inimestel nii, et nad otsustavad lahku minna. Kindlasti lisage, et mõlemad armastate teda endiselt, hoolite, olete tema jaoks olemas jne. Poiss vajab lisaks ka jutule kinnitust, et te tõepoolest olete temaga koos, mõlemad, kasvõi eraldi, teete midagi koos jne. Lapsele on muidugi parim, kui ema-isal on õnnelik paarisuhe, on aga siiski võimalik talle pakkuda piisavalt kindlustunnet ka siis, kui ema-isa suhtlevad vaid vanemlikust rollist tulenevalt, kuid teevad seda üksteisest lugupidavalt ja sõbralikult. Praeguses keerulisel ajal ja ka hiljem on pakub lapsele kindlustunnet näiteks see, kui ta näeb ja kuuleb, et ema-isa suhtlevad omavahel heatahtlikult. Saan aru nii, et praegu on see veel keeruline, kuid tasub püüelda selle poole, et kõik, mis teil mehega veel pingeid tekitab, saab läbi arutatud ja võimalikult omavahel.
Kui teie suhted on veel liialt pingelised ja on keeruline omavahel rahumeelselt suhelda, siis ka see on ju vägagi mõistetav. Last ei tasu koormata teie suhte purunemise teemaga, piisab sellest, et väljendate oma otsust ja ei lahka teineteise halbu omadusi, ei lasku nö tagarääkimisse. Sellega säästate kindlasti oma last. Küll aga tuleb valmis olla selleks, et laps küsib midagi ja see annabki teile teada, mida ta vajab. Ta teeb seda omas tempos ja eakohaselt ja te ei peagi väga ise mõistatama, mida talle rääkida. Olge lihtsalt tema jaoks olemas, kui ta seda vajab. Olge hea kuulaja ja tema tunnete peegeldaja, kui ta igatseb isa järele, tunneb hirmu, on segaduses või vihane. Lihtsalt võimaldage tal oma tundeid väljendada.
Edaspidiseks veel mõned mõtted. Hea oleks kokku leppida, kuidas te kumbki lapsega seonduvas osalete, kohtumisajad jms. Ka laps tahab seda teada. Veel on tähtis, et te ei kasutaks last selleks, et teineteisega suhelda, info koguda, teineteise eraelus"salaja" osaleda jne. Halvimal juhul üritavad lahkuläinud paarid teineteist halvustada, otsivad põhjusi, et teda maha teha ja ennast õigustada. Lapsele olete aga mõlemad kallid ja mis ka teie vahel juhtus ja mida te ka teineteisest ei arvaks, püüelge selle poole, et laps saaks austada mõlemat vanemat. Sel teemal oleks hea omavahel samuti arutleda.
Soovitan veel lugemiseks: Stahl, Philip M. „Lastekasvatus pärast lahutust”.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
