Olen tõsiselt mures oma 6 aastase tütre pärast. Juba aastaid on see kestnud,m kuid ikka lootsin et kasvab välja. Nimelt mure selles, et mu tütar ei kuula apsoluutselt sõna. Arvasin et ei kuula minu sõna, kuna vanaema juures olles oli
ta alati hea laps. Kuid nüüd on sedasi et ei kuula ka minu ema enam. Ma olen temaga rääkinud igatepidi, ta saab aru kõigest, kuid see läheb väga kiirelt meelest. Temaga kuskile minna....see on lausa võimatu, sest ta teeb täpselt seda mida tahab. näiteks käisime eelmine sügis soomes, ometi suur tüdruk ja peaks sõna kuulama, kuid ei. Ta karjub siis kui heaks arvab, niikui midagi ei saa, midagi ei või.... kodus samamoodi ükskõik mis ma tal teha palun ainuke asi mis sealt vastu tuleb on " ei viitsi" , "ei taha". ma kohe ei oskagi seda kõike väljendada ja sellest rääkida. ma olen lihtsalt sellises ahastuse juba. Tahaks ju ka oma lapsega igalpool käia ja teha kõike mida vanemad lastega koos teevad aga ma ei saa sest ta teeb lihtsalt häbi. Kuna ma enam ise ei oska ja ei suuda siis ma palun abi, mida ma tegema peaks. Tüdruk läheb järgmine aasta kooli, aga kui ta sedasi edasi käitub siis ma kardan mis saama hakkab.
Olete tõsiselt mures, sest teie tütar on sõnakuulmatu ja see on kestnud juba üsna pikalt. Teile tundub, et probleem on isegi suurenenud, sest laps ei kuula enam ka vanaema sõna. Tahaksite veeta lapsega rohkem aega koos, kuid kardate, et avalikus kohas teeb ta oma jonnimisega teile häbi. Mõtlete juba hirmuga ka aasta pärast eesseisvale koolile.
On väga vahva, et tahaksite oma tütrega rohkem koos olla ja ühiseid asju ette võtta ja väga positiivne, et olete üritanud temaga ka rahulikult rääkida. On tunda, et te tõesti hoolite sellest, et teievahelised suhted oleksid soojad.
Selleks, et tekitada tütre käitumises muutust, võiks kõigepealt ette võtta uurimisretke tagasi minevikku, et mõista, mis toimus teie peres, lapse igapäevarutiinis või lapse eest hoolt kandvate inimeste elus siis, kui halba käitumist hakkasite märkama. Mõnikord on lapse käitumise muutumise taga ema tööleminek või isa probleemid tööl või haigus või väikese õe/ venna sünd või vanemate lahku/ kokku kolimine või misiganes, isegi küllalt väike sündmus või suhete muutus peres. Võib olla, et teie elus oli situatsioon, millele laps reageeris nii nagu tol hetkel oskas- jonnipunni käitumisega ja isegi, kui olukord on juba normaliseerunud,ei oska laps enam oma rollist ilma abita välja tulla.
On ka tõsiasi, et teatud perioodi lapse arengus, alates teisest-kolmandast eluaastast kuni eelkoolieani, ongi nimetatud jonniperioodiks. Tänapäeva psühholoogid ja lastekasvatuse spetsialistid soovitavad siiski kasutada selle arenguperioodi kirjeldamisel nimetust- lapse iseseisvumisperiood. Sel perioodil on oluline osa inimlapse täiskasvanuks saamisel, sellel, kui iseseisvalt ta tulevikus oma elu korraldab ja seda juhib. 6- aastane laps peaks saama juba piisavalt harjutada, kuidas tulevikus ise valikuid teha.
Lapse mõistmisel on oluline teadmine, et kuigi laps kuulab teid ja kinnitab, et on mõistnud seda mida te räägite, siis tema jaoks on tihti tähendused teised. Sellises situatsioonis tuleb ette, et ta kinnitab mõistmist, sest arvab, et ema seda ju ootab. Ta tahab olla sel hetkel hea ja tubli laps, kes vastab ema ootustele. Eks ole ju nii, et mõnikord toovad selgust sellest, kuidas lapsed olukordi tõlgendavad ja mõistavad nn. Lapsesuu naljad.
Olenemata sellest, kas teie tütar käitub halvasti seetõttu, et mingi elusituatsioon on teda mõjutanud või on see tema iseseisvumisetapi käitumisraskus, saate te teda kindlasti aidata oma toetusega, meelekindlusega ja järjepidevusega. Tähtis on teada ja uskuda, et laps on oma loomult hea, küsimus on vaid selles, kuidas teie täiskasvanuna saate teda aidata oma tunnetega, eriti negatiivsete tunnetega, toime tulemisel. Lapsed ei ole veel võimelised väljendama selliseid emotsioone nagu hirm, kahtlus, segadus, kurbus, pettumus vms. täiskasvanu kombel sõnadega. Nad lihtsalt käituvad: jonnivad, nutavad, vaidlevad, mossitavad, tõmbuvad endasse, hüsteeritsevad, löövad või teevad midagi muud agressiivset. See on lapse sõnum: Emme, ma tunnen end nüüd päris halvasti.
Midas siis teha?
Esimene abimees: Teie ütlete, kuidas asjad käivad. Loomulikult, arengust lähtuvalt on vajalik anda lapsele võimalikult palju valikuvõimalusi. Valikud võiksid olla näiteks, kas täna tahad panna selga roosa seeliku või kollase lilledega vms., kuid olulistes asjades on kontroll ja ka vastutus lapsevanema käes: kas parasjagu on minek poodi või koju või külla või lasteaeda või magama. Samuti on teie poolt vaja teada anda, kuidas on sobilik käituda. Seda peab tegema tõepoolest korduvalt. Mitte nii, et muudkui korrutate: Mitu korda pean ma sulle ütlema. See devalveeriks lapsevanema autoriteeti. Korduva meeldetuletamise all pean ma silmas seda, et annate lapsele eelnevalt juba teada, kuhu on minek ja kuidas seal käituma peaks. Kui tekib halb käitumine, siis proovige ilma suuremate emotsioonideta see käitumine lõpetada ja lapsele teada anda näiteks: Kui Sa vanaemaga niiviisi räägid, siis see kurvastab vanaema ja mind ka/ Kui sa siin jooksed, siis tassid võivad maha kukkuda ja katki minna/ Kui sa lärmad, siis ma ei kuule tädi juttu. Ma lõpetan selle jutu nüüd tädiga ja peale seda olen ma valmis sind kuulama. Lisan, et oma sõnum tuleb edasi anda rahulikult, resoluutselt ja tõepoolest endale kindlaks jäädes. Laps tajub väga kergesti, kui te olete ebalev. Tema jaoks on vanema ebakindlus sõnumiks, et tema jääb peale oma nõudmistega. Samas on sellist “võitu” lapsel endal küllalt raske taluda, sest see tähendab tema jaoks, et tal ei ole tõelist kindlat täiskasvanut, kellele toetuda. Lapsel tekib siinkohal kergesti segadus ja ärevus ning see võib jälle omakorda avalduda ebakohases käitumises. Tähtis on, et laps tajuks, et mitte tema ise ei ole halb vaid tema selline käitumine teeb emale/ vanaemale pahameele. Edu selliste piiride panemisel ei teki väga kiiresti. Olge kannatlik.
Teine tihti imettegev abimees on lapse tõeline kuulamine.Selleks tuleb aega võtta. Kui laps on ärritunud või tal on teile mingi sõnum, siis julgustage teda rääkima sel viisil, et pöördute tema poole, panete käest muud toimingud ja julgustate sõnadega: sulle tundub, et see on ebaõiglane/ sa ei tahaks minna täna vanaema juurde/ oled tõesti solvunud/ sind teeb kurvaks, et sa seda nukku endale ei saa/ sa tahaksid väga seda mängu jms. Hea variant, kui laps juba räägib, on kuulata ja toetada teda julgustavate häältega: ah nii, mm, ohoo jne. Niiviisi vestlust juhtides jõuab laps rahuneda ja tihti ka ise väga mõistlike lahendusteni. Kuulamise eesmärk on muidugi see, et oma lapsega paremini kontakti saada ja ehk tuleb ka mõnele murele kergem lahendus, kuid kõige olulisem eesmärk on ikkagi see, et laps tajub, et teda ja tema tundeid mõistetakse. Selline mõistmine tekitab emotsionaalse rahunemise ja vähendab vajadust/ harjumust väljakutsuvalt käituda.
Seega muutumiseks on vaja pidevalt ja korduvalt ja vaheldumisi piire panna ja aktiivselt kuulata. Mõni keeruline jutuajamine nõuab mitmeid kordi kuulamist ja korduvat piiride panekut ja selgitamist. Eelkõige nõuab see aga teie usku, et olete piisavalt hea ema ja teil on tegelikult väga hea tütar.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
