on kaks last, aga elan üksi ja ja tunnen, et enam edasi ei taha elada- lükkan seda sammu kogu aeg edasi, aga ei ole ju mõtet siin ilmas lihtsalt tuimalt edasi elada- sind pole justkui kellegile vaja. isegi peret mängisin ilmselt üksi
miks inimesed lahkuvad elust ?
Kulla Kadri! Ära selliseid mõtteid mõtle. Tean, mis tunne see on. Ehkki mul on ka abikaasa ja koos kasvatame 8-aastast poega. Aga reaalsus viib mind kord päevas mõttele, et ma ei jaksa, ma ei taha...
Leia endale üks tegevus, mis on püha (kepikõnd, käsitöö vms) ja naudi seda aega, mil tegeled sellega.
Kui probleem on aga materiaalne, siis pöördu elukohajärgsesse sotsiaalosakonda.
Leia igas päevas killuke päikest!
Tere Kadri,
Teil on emotsionaalselt praegu väga raske, võib olla on selline olukord kestnud juba mõnda aega. Te olete meeleheitel ja tunnete, et enam ei taha ja ei jaksa elada. Teil on kaks last, aga tunnete end väga üksikuna.
On tõsiasi, et keegi ei taha end lihtsalt ära tappa, inimesed tahavad vaid kergemat elu, hingepiinadeta ja valuvaba elu. Kui masendus ja kurbus on väga suur, siis kaob usk ja võime näha teisi võimalusi, võimalusi muuta oma elu. On öeldud, et depression on nagu musta riietatud kurb naine, leinav naine. Kas teil on põhjust leinata, olete te hiljuti lahku läinud või on midagi muud hullu juhtunud?
Igatahes, ärge palun tehke midagi ennatlikku, proovige kõike. Tihti toob aeg leevendust. Alustage sellest, et võtate ühendust kriisinõustamise telefonidel, mille alla lisan:
Psühholoogiline kriisinõustamine:
Silmast-silma vastuvõtud Tallinna linna elanikele tööpäeviti 9.00-20.00
aadressil Pärnu mnt. 9a, Tallinn.
Telefoninõustamine ja registreerimine vastuvõtule toimub samal ajal
numbril 6 314 300.
Vaadake ka kontakte leheküljel: www.usaldus.ee
Olete kindlasti teretulnud tagasi kirjutama, et natuke rohkem oma olukorrast rääkida.
Palju jõudu!
Teate, see on nagu hetk- tuleb selline kurbus peale, et kuidas saab petta, kui on pere- minul on sellest siiani raske aru saada ja ma ei poolda sellist ringitõmbamist kellegi poolt. Õues on päike ja lapsed on asjalikud - aga tegelikult teeb kõik väga haiget. Ma kardan, et rikun suhted lastega ära. Ma ei arva, et ma pean sellist käitumist mehele andestam, ta arvab et nii võib teha küll- no kõik ju petavad....
See kõik tuleb ikka ja jälle meelde.
Jah, tõepoolest- oleme üsna kaitsetud sellise löökide ees. Järsk muutus suhetes või teadasaamine sellest võib olla võrreldav looduskatastroofi, sõja või mistahes suure õnnetuse šokiga. See tekitab rünnaku väärtusehinnangutele ja identiteedile. Suhtesse astudes inimene n.ö. annab osa endast teisele. Tekib uus identiteet: MINU identiteet MEIE identiteedi osana. Kui toimub petmine, siis olemasolev variseb kokku ja vana päris taastamine ei ole enam mitte kunagi võimalik. Võib olla tunnete, et see osa, mis kunagi endast paarisuhtele andsite on justkui ära visatud. Järgi on vaid suur tühjus ja olete kaotanud kontrolli oma elu üle. On šokk ja tunnete tohuvapohu. Tõenäoliselt vahelduvad viha, kurbus, hirm.... Tasapisi šokk möödub, aga ikka ja jälle tulevad küsimused: Kuidas ta võis? Miks mina olen sellises olukorras? Vaene mina! Ma ei jaksa enam! Pisarad. Need on väga rasked tunded ja võivad kajastuda unehäiretes, peavaludes või mõnes muus tervisehädas. Kahjuks, mitte keegi ei saa teile tagasi anda seda, mis on teilt võetud, kahjuks mitte keegi ei saa taastada möödunut. Püüdke leida midagi, mis aitaks tekitada tunnet, et te siiski ise midagi oma elus kontrollite. See võib olla hea toidu valmistamine, või kindlast päevakavast kinnihoidmine, kasvõi klaasi vee joomine, kui tuleb halb tunne, vms. Kindlasti ei ole see kerge, aga kui teil on lapsed, siis ehk kohusetunne laste pärast võiks olla esialgne väljapääs, teie õlekõrs. Teid valdavat tunnetemöllu on antud olukorras raske taluda, ometigi on see normaalne- aju normaalne reaktsioon teie jaoks ebanormaalsele olukorrale. Ajuteadlased ütlevad, et aju on küll kõikvõimas, kuid siiski väga aeglane. Uue identiteedi ja elu loomine võtab aega. Juhtunut iseenesest muuta ei ole võimalik. Näiteks kui plaanite minna õue, aga äkitselt hakkab sadama vihma. Valab nagu oavarrest. Te ei saa seda muuta, saate vaid ise valida, kas minna õue, või mitte. Võib olla ei ole seda hetkel veel näha, aga see mida te teha saate, on valikud, saate ise valida, mida oma edasise eluga pihta hakata. Täielik emotsionaalne andestamine antud olukorras ei ole ehk reaalne, aga proovige rääkida oma mehega, väljendada enda tundeid ja võib olla teha ratsionaalseid kokkuleppeid vähemalt mingiks perioodiks, et selguks, kuidas edasi minna.
Kardate, et rikute ära suhted lastega. Kindlasti ei jäta selline olukord puutumata ka lapsi. Lapsed tajuvad vanematevahelisi probleeme ja kui need probleemid on pikaajalised, siis lapsed võtavad kasutusele omad kaitsemehhanismid, mis väljenduvad omakorda nende käitumises või tervises. Kooselu puhul on mehel ja naisel erinevad rollid. On abikaasade/ elukaaslaste roll, aga on ka rollid lapsevanematena. Kui endiselt on raske suhelda partneritena, üritage siis teha kokkuleppeid lapsevanematena. See on lastele leevendav ja probleeme ennetav.
Ikka palju jõudu ja jaksu!
