Aasta aega tagasi lõpetasin ametlikult 10 aastat kestnud kooselu oma endise elukaaslasega. Eelmisest elust on meil ka 6 aastane tütar, kes hetkel elab emaga. Viimased 3 aastat oli tütar enamuse ajast minu hoole all, kuna elukaaslane käis teises linnas ülikoolis ning sellest ajast on tütrega kujunenud tugev side. Praeguseks olen uues suhtes ning perre on sündimas 7 kuu pärast laps. Kuna lahutus mõjus tütrele suhteliselt raskelt, siis olekski vaja nõu, kuidas uue lapse sünnist teatada?! Veedame tütrega regulaarselt koos aega ning tihti on ta ka pikemalt meie juures (praeguses suhtes on elukaaslasel samuti samavanune tütar eelmisest kooselust), kuid näen, et tihti on tal raske praegusegi olukorraga kohaneda. Ei taha lapse olemist veelgi raksemaks muuta, kuid varjata ka ei kavatse. Igasugused nõuanded on väga oodatud!
Olete uues paarisuhtes ning teie perre on lisandumas beebi. Muretsete, kuidas ja millal sellest rääkida oma 6-aastasele tütrele eelmisest kooselust, kellele teie sõnul mõjus lahutus raskelt ning te kardate, kuidas võiks ta sellele uudisele ja muutusele reageerida.
Kirjutate, et muutustega on lapsel keeruline kohaneda, see võtab tal endiselt aega- kõik inimesed on erinevad ja kohanemine uue olukorraga võtabki aega individuaalselt, kellel vähem, kellel enam.
Tänapäeval ei ole isa peamine roll olla vaid majandusliku kindlustunde pakkuja (mis loomulikult on oluline), lisandunud on bioloogiline, sotsiaalne ja psühholoogiline isadus. Kindlasti toetab tütre kohanemist muutunud peresüsteemiga teievaheline jätkuv hea kontakt ja läbisaamine - väljakujunenud kiindumussuhe, mille kaudu saate oma lapsele pakkuda turvatunnet ja toetust, julgustust, soodustate hakkasmasaamist ning positiivset enesehinnangut.
Lapsele oma elukaaslase rasedusest rääkimiseks sobilik aeg võiks olla 4-5 raseduskuu paiku, mil on teada, et kõhubeebiga on kõik hästi ning tulevase ema kõhuke hakkab ka juba välja paistma.
Kuna teie elukaaslasel on sama vana tütar, siis kas võiks suure uudise jagamine toimuda nii, et sellest kuulevad kaks tüdrukut koos, ühel ajal? See liidaks teid (kärg)perena ja lapsed tunneksid end võrdselt kohelduna.
Looge eriline õhustik (näiteks: pidulikum õhtusöök, vaadake laste pilte beebidena) ja rääkige, kuidas neid oodati, kuidas nad ise sündisid. Edasi rääkige lihtsalt ja selgelt, millal sünnib teie perre neile väike (pool)õde/vend.
Mida teie laps vajab- ikka rahulikku ja iseenda eluga toimetulevat vanemat, seega olge uudist rääkides rahulik ja kindel ning olge valmis lapse erinevateks reaktsioonideks.
Kõik tunded, mida teie laps antud olukorras tunneb ja väljendab- on aktsepteeritud (nagu üldse inimese kõik emotsioonid erinevates situatsioonides- neid ei maksa karta. Tunded on ajutised, nad lähevad üle) ja saagu mõistetud (mitte hukka mõistetud).
Laps võib tunda hirmu, (et nüüd, kui sünnib uus laps, kaotab ta teie armastuse); ta võib tunda viha sündiva beebi vastu (kaotab oma positsiooni) jne.
Vanemana aitate last, kui peegeldate talle tagasi tema tundeid ja kuulate vajadusel aktiivselt. Siis saab ta kogemuse, et isa mõistab teda ja tema tundeid tõeliselt. Vaadake suhtlemisoskuste kohta lähemalt:http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/
Oluline roll teie tütre kohanemisel (isal teine kodu, isal sünnib uus laps) on ka teie uuel elukaaslasel, loodetavasti on teil tehtud sellekohased kokkulepped ja suhted/suhtumine paigas.
Lisan siia ka kaks raamatusoovitust, millised võivad teile endale isana toeks olla: Sinkkonen, Jari „Koos isaga”, Eesti Raamat 2001; Stahl, Philip M. „Lastekasvatus pärast lahutust”, Väike Vanker 2008.
