Tere!
Läksin tööle,kui laps oli 1a ja 3k. Aga nüüd, 5 kuud hiljem, käin kaugel nädala kaupa tööl.
Eile,tulin esimeselt pikalt töönädalalt koju,olin elevil ja tahtsin väga last näha. Sest pole varem nii pikalt temast eemal olnud. Muidugi telefonis ta minuga see nädal aega rääkida ei tahtnud,kellegagi väga ei taha,see on kurb.
Jõudsin koju,kus pidi mees lapsega mind ootama,aga nad oli vanaema juurde läinud. Olin väga pettunud,sest ootasin vaimusilmas,kuidas laps minu juurde jookseb ja mind kallistab. Kui läksin lõpuks lapse vanaema juurde,olid nad edasi tädi juurde läinud, sain veel kurvemaks. Tulin koju ja nutsin.
Nüüd räägib ta vanaemast koguaeg, sest veedab temaga rohkem aega. Kui lõpuks kokku saime, ei tahtnudki ma laps näha..kartsin,et ta ei reageeri nii nagu ma mõtetes ette kujutasin,et äkki ta ei tunne mind ära vms. Ja kui nii tööl edasi käin, peangi harjuma,et last ei näe nii tihti,seega pean leidma viisi,kuidas sellega toime tulla. Sel hetkel,tundus õige olevat,last tõrjuda. Kuigi samas,süda tilkus verd. Ta oli selle nädala jooksul nii palju kasvanud,arenenud,ta oli nii võõras kuidagi. Mõtlesin,et kuidas ma saan kellegi võõrast last sülle võtta ja kallistada. Isa sattus paanikasse minu käitumisest. Ta ei mõistnud mind ja tegi oma sõnadega mulle veel rohkem haiget. Ma ise ka ei tundnud ennast ära,et nii käitusin,aga olin nii segaduses. Sel päeval nutsin ma nii palju. Lõpuks isa ütles,et läheksin sinna tagasi kust tulin, kuna neil oli nii hea enne koos olla ja mina rikkusin terve päeva ära oma käitumisega. Ma ei osanud muud teha,kui pakkida oma asjad. Aga laps tuli minu juurde, vaatas mulle otsa ja istus mulle sülle ning kallistas.. sel hetkel ma murdusin. Ma tundsin ta ära..oma lapsukese. Mul oli nii piinlik,et ennist temaga nii halvasti käitusin,tema pole ju süüdi selles. Lihtsalt, mind nii hirmutab see,et varem olin tema jaoks nii tähtis,aga nüüd saab ta ilma minuta suurepäraselt hakkama. Mind pole enam vaja nagu... see tunne on vastik,hirmutav. Sellepärast ehk hakkasingi teda tõrjuma,et ise kuidagi toime tulla ja harjuda.
Olen nii suures segaduses.. mis minuga toimub. Ma ju armastan oma väikest printsessi kogu südamest,aga miks ma nii temaga käitun? Kuidas toime tulla ja harjuda?
Olen ahastuses
Tööleminek ja nädala kaupa eemalviibimine lapsest - see on väga suur muutus nii teile, teie lapsele, aga kogu perele. On täiesti arusaadav, et te olete segaduses - tundsite igatsust ja muret, olite hirmul, kuidas laps reageerib ja kuidas ise oma emotsioonidega toime tulla. Kõik see, mida kirjeldate ongi ehedalt teie tunded. On loomulik kogeda ka vastuolulisis tundeid. See, kuidas algul olite elevil ja kohtudes last tõrjusite võiski olla raskus emotsionaalselt toime tulla, püüd tasakaalu leida, end valusate elamuste eest kaitsta. Loomulikult ei tähenda teie ootamatu käitumine, lapse suhtes tõrkus, et te ei armasta teda. Pigem ikka nii, et armastate teda väga ja eemalolek tegi teid haavatavaks. Olete ju oma lapsega väga lähedased ja nüüd ongi väga valus mõelda, et ta on ilma teieta ja veelgi hirmutavam mõelda, et ta võikski saada hakkama ka teistega, ilma teieta. Kindlasti võis olla ka lapsele nädal aega nii pikk aeg, et ta tundiski veidi võõristust ja kui käitusitegi teisiti, siis ka tema jaoks oli segadust palju. Kuid ometi selle lühikese aja jooksul jõudis ta uuesti tuttavale äratundmisele ja tulla teid kallistama. Ka tema vajas aega, et suuta toime tulla oma emotsioonidega.
Kõige keerulisem ongi ju see, et nii teie kui laps olete olnud väga seotud ja iga lahkumine on valus, kui aga olla ära terve nädal, siis seda tähendab see ka tervet nädalat igatsust ja ootust. Kui laps kohaneks kiiresti, ei tunneks enam väga suurt igatsust, võtaks omaks teised, kes teda parasjagu hoiavad, kiinduks neisse ja oleks igapäevastest toimetustes rõõmus, siis see oleks ju eemaldumine teist ning üsna valus ja hirmutav kogemus ka teile. Kui ta aga tunneks pidevalt puudust teist, säiliks teie vastastikune kiindumussuhe ja lojaalsus, ei kohaneks ta nii kergesti teistega, oleks tõrges, tema enesetunne oleks kahjustatud, tema areng häiritud. See on ju ka vastuolu – mida tahta, kas seda, et laps ei oleks kiindunud teisse ja tuleks teie eemalolekuga raskusteta toime või tahta, et te ta saaks teieta rõõmsalt hakkama ja te ei olegi talle enam tähtis? See on just see, mida kirjeldasite. Nagu isegi olete ilmselt mõistnud, sellel dilemmal ei olegi head vastust.
Näib, et pole head lahendust, keegi oleks ikka häiritud, rahulolematu, vajadused kahjustatud. Nii ju ongi. Selles vanuses on tähtis hoida ema-lapse kiindumissuhet, see on eluliselt vajalik. Kui seda ei ole emaga, siis vajab seda laps kellegi teisega ikka. See on üks olulisi baasilisi vajadusi. Suuremaks saades on lapsed järk-järgult valmis olema mõnda aega kõige lähedasemast inimeset eemal, kuid teie laps on alla 2-aastane ja nädal aega olla eemal kõige tähtsamast inimeset ja nii pidevalt – seda ongi talle liialt palju. Saan aru, et ka teile.
Saan aru nii, et teie suurim hirm on see, et varsti võib-olla ta ei vajagi teid ja kiindub teistesse, sest see on talle ju vajalik.
Lapse jaoks on praegu raskeim arusaamatus, miks emme nüüd enam temaga ei ole (Miks ta mind enam ei taha? Kas ma olin paha laps? Jne) Arvestades teie lapse vanust on ka raskusi end sõnaliselt väljendada ja ka seletustest aru saada, mõista muutunud olukorda, saada aru ajalistest mõistetest (kaua see nädal kestab?, miks minu emme nii kaua tööl on? ).
Teie ahastus on igati mõistetav, teie tunded arvestades olukorda täiesti loomulikud. Raskemaks teeb teie enesetunde ka see, et mees pigem arvustab teid ja soovitab pigem eemale hoida. Ka tema võib olla vastakate tunnete küüsis. Ühest küljest ju tore kogeda, et laps temaga kohaneb ja neil on hästi, teie juuresolek pigem ohustab nende rahuolutunnet, paistab emotsioonid segi, teisest küljest küllap ka tema oma südames mõistab, et laps igatseb teie järele. Seda tunnistades tema tähendus lapsele justkui väheneks. Hea oleks see, kui te mõlemad, ka teised, kes lapsega tegelevad mõistaksite, et laps vajab teid kõiki, te kõik olete talle kallid. See pole võistlus, kes on parem, vajalikum, kes tuleb lapsega paremini toime vms. Pigem on oluline vältida igasugust lojaalsuskonflikti lapses – kui ta igatseb teie järgi, siis see ei tähenda kellegi teise toimetulematust. Kui laps on tujukas ja ei lepi mõne asjaga, siis ei ole ta paha laps, ega see, kes temaga parasjagu on, pole samuti halb. Laps vajab lihtsalt teid kõiki, igaüht omamoodi. Ta vajab kindlustunnet, et olete tema jaoks olemas, ta vajab tunnet, et temale kallid inimesed saavad hästi läbi (ei halvustaks üksteist) ja pakuvad talle turvalisust, stabiilsust lähedussuhetes. Ta vajab veel mitu aastata üht kindlat inimest, kes on alati olemas, kellesse kiinduda ja siis on ta valmis kohanema ka muutustega, teistega, tundma end hästi.
