Tere.
Mure selline, et minu vanemad on koos olnud 20 aastat ja terve selle aja, mida mina mäletan on minu ema pidevalt kannatanud vaimse vägivalla all. Olles 10.aastane, nägin pidevalt pealt, kuidas isa käitus väga halvasti emaga, mõni kord isegi lõi. Nüüd olen mina 20 aastane aga meie peres on veel 2 väikest õde-venda, kes näivad kõike seda sama, mida mina olen 20 aastat pidanud kannatama. Viimasel ajal on asi ainult hullemaks läinud, kuna isa mõnitab, sõimab, õiendab nii emaga kui ka lastega. Füüsiliselt ta ei tee midagi, kuna ta teaks, et see oleks tõesusmaterjal. Põhjus on selles, et ema tahaks lahku minna ja ta leiab, et isa kohus oleks muretseda korter emale ja neljale lapsele. Ema on kõigi nende 20 aasta jooksul pidevalt isale toeks olnud ja aidanud raha teenida, endale ei ole sentigi kõrvale saanud panna ja nüüd maksab see kätte. Enam ei osa ei ema ega ka mina midagi teha ega kellegi poole pöörduda..Kõige hullem on, et koht, kus me elame on suuhteliselt väike ja kõik tunnevad kõiki. Isa on materdanud ema teiste ees nii maha, et võõrastele jääbk tunne, nagu ema oleks siin kodus toimuva korraldaja.
Ma kardan ema pärast, kuna ma ei tea, kui kaua ta suudab olla veel siin majas ja kannatada isa pidevat vaimset vägivalda. Ta on meil parim ja tänu temale on meist kasvanud head inimesed. Nüüd tunnen mina, et on minu kohus aidata teda aga ma olen alles nii noor ja ülikool poolili ja nii tundubki asi nii lootusetu.
Palun aidatke ja andke nõu, kuidas ma saan meid päästa siit .
Olete teadlik sellest, et vaimne vägivald mõjub psüühilisel laastavalt ja valmis midagi ette võtma, et ema ja õdesid-vendasid sellest säästa. On väga tunnustvääriv teie hoolivus ja vastutus midagi ette võtma. Vahel ongi nii, et asjaosalised ei suuda või märka enda eest ise hoolitseda ja midagi ette võtma. Kuigi teie olete 10 aastat ise samamoodi ebaõiglust talunud, on teis siiski piisavalt otsustavust ja teadlikkust olukorda muuta. Ma saan aru nii, et te ei vaja enam kinnitusi, et ei vaimset ega füüsilist vägivalda ei pea keegi taluma, et see ei ole kunagi õigustatud, keegi ei ole ise süüdi selles, et teda alandavalt koheldaks. Praegu vajate pigem konkreetset abi, et seda lõpetada. Mida ilmselt ehk veel vaja oleks, et ka teie ema olukorra muutusteks ise kaasa aitaks. Kui ema on olnud seni peamine, kes peret üleval pidanud, siis võib tunduda vägagi ebaõiglane, et ta peaks tühjade taskutega lahkuma. Kuid kas on põhjust loota, et isa suudaks korraldada emale ja lastele iseseisva elamise? Ilmselt mitte. Lisaks sellele, ei ole ilmselt põhjust arvata, et ta sellest ka huvitatud on. Võib ju tunduda mõistlik ja hooliv käitumine, kui mees ja naine lähevad lahku, siis kumbki panustab ja vastutab ka edasise elukorralduse eest, vastutab laste heaolu eest. Kuid oletan, et selle peale lootma jäädes ei muutu midagi. Isale ju sobib senine elukorraldus paremini. Tema ju ei teadvusta probleemi, pigem püüab ümbritsevatele ema halvustada, peresiseseid suhteid varjata, oma käitumist õigustada. Näib nii, et kui ema loodab õiglustundele saada isalt materiaalset toetust temast lahkumiseks, siis pigem jätkub senine elukorraldus. Vahel tuleb aga otsustada, kas on tähtsam õigustatud materiaalsete kohustuste jagamine või tagada endale ja lastele psühholoogiline turvalisus.
Parim oleks ju see, et ka isa mõistaks, et selline elu ja peresuhted ei tee ka teda õnnelikuks, et tema enesetunne ei parane sellest, kui ta teistele halvasti ütleb. Üks võimalus on see, et ema püüaks isaga tõsiselt rääkida, sellest mida ta tunneb, mida ta lubamatuks peab, aga julgustama ka isa rääkima sellest, mis tema jaoks tähtis on, mis teda häirib. On ju nii, et agressiivsus räägib üldjoontes rahulolematusest, halvast enesetundest, kuid seda ei osata teisel viisil väljendada kui teisi rünnates, halvustades. Isegi kui emal õnnestuks perega eralduda, on ta ju ikka nii teie kui teiste laste isa ja tasuks üritada vähemalt seda, et lahkudes suhted veelgi enam ei pingestuks, ei oleks põhjust üksteist vältida, karta, seda enam kui elate kohas, kus üksteisega paratamatult kokku puutakse. Te kõik vajaksite ju ka häid kogemusi suhetes isaga, ka temale olete ju kõik omal moel tähtsad, kuid ta ei oska seda väljendada. Kui aga keedi omakorda teda alandaks, tooks see kaasa vaid temapoolse agressiivsusele jätku. Niisiis, üks võimalus senise käitumismustri muutmiseks , on reageerida teisiti, teha talle raskeaks jätkata teiste kahjustamist nii, püüda teda ennast mõista. See või tuua vahel kaasa lahendusi, kui seni agressiivsust näidanu saaks rääkida näiteks oma ebakindlusest, hirmudest, sellest, et kui ta ei tunne end tunnustatuna, vajalikuna, mõistetuna, pole saanud end teostada, tundnud ise alandusi, teiste vägivaldsus (näiteks oma päritoluperest). Võib-olla pole ta seni kogenud üldse teistmoodi suhtlemist ja on ka ise rahuleolematu, et nii on käitunud. Mitte, et keegi peaks pingelistes suhetes süüdi olema, vaid selleks, võimaldada asendada senist agressiivset suhtlemisviisi. Teie ema ja isa suhetes pidi olema kunagi ka midagi head. Ka selle meenutamisest või olla kasu, et üritada näha asju teisiti. Kuid kõik seda saakisid teha ikka peamisel teie ema ja isa. See ei ole vastutada, kuidas nemad oma suhteprobleeme lahendavad. Kui vajalikuks peate, siis teie saate rääkida isiklikust kogemusest, nt kas te mäletate isaga ka midagigi toredat (hea ei muutu ju olematuks ka siis, kui on palju haigettegevaid mälestusi) ja ka seda, kuidas on teile mõjunud, kui ta on teile kuidagiviisi kannatusi valmistanud.
Kui see kõik, st mõistvale rääkimisele tuginev ei aita või näib lausa võimatuna (või mingil moel koguni ohtlikuna) proovidagi, siis ilmselt tuleb tõesti panustada sellele, kuidas suhtest lahkuda. Selleks ei tohiks olla kunagi lootusetult hilja, seda enam, kui peres väikeseid lapsi. Sageli on nii, et peamine põhjus, miks vägivaldse suhtega püütakse leppida, valikute puudumine, näib, et ollakse sundolukorras, st pole materiaalselt võimalik suhtest välja astuda, iseseisvat elu alustada. Kuid kindlasti pole see nii. Kui lahkumine tundub põhjendatud ja vältimatu, et võimaldada perele turvalisust, siis tasub konkreetset abi otsida näiteks kohalikust omavalitsusest, arutleda näiteks sotsiaaltöötajaga võimalusi, kaaluda olukorda ka juriidilisest küljest, samuti võib abi olla psühholoogist.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
