Tere
Ma ei oska hetkel kuhugi pöörduda oma murega, seega püüan siia kirja panna, mida tunnen ja mis muret teeb.
Ma ei saa lihtsalt aru, miks ma nii närviline olen? Ma lähen väga kergesti mõnikord närvi täiesti tühistest asjadest. Vihastan laste peale, solvun mehe peale, võin öelda väga pahasti täiesti tühja koha pealt. Ja mis kõige imelikum - kui ma nii käitun, siis tihti tuleb mulle mu ema silme ette, kuidagi nagu samastun temaga...Ema on olnud ka minu mäletamist mööda elu aeg selline...negatiivne, pahur, tihti kellegagi perest konfliktis ja alati süüdistas teisi. Hetkel elab ta mu pea 40 a õega koos, kellel on 6 a laps. Isa suri 10 a tagasi ja peale seda on emal olnud mõni kavaler kuid kellegagi uuesti koos elama ta pole hakanud. Paar aastat tagasi kolis ta linnast maale ja mulle tundub, et tema elu on peale seda veel närvilisemaks läinud, kaklevad õega alatasa, siis helistavad ja kaebavad mulle, eriti ema. Ma tundsin vahepeal juba nagu mingit ängistust, kui ta mulle helistas, ma ei tahtnud kuulata neid jamasid enam, tundsin, kuidas see minust ka energia välja imes. Ja kui ütlesin talle seda, siis hakkas täielik enesehaletsus, et temal pole siis kellelegi kurta jne.
Mina olen õnnelikus abielus mehega, kellega peagi saame teise lapse, praegune pesamuna on ka alles väike, 1,5 aastane. Vanem poiss on 12, tema isast olen juba 8 a lahus. Need 4 a, mis ma oma meest tunnen, olen olnud väga õnnelik, rahul oma eluga ja meil on kõik hästi. Välja arvatud siis suhted minu teismelise poisiga, kuna tegemist on raske lapsega ja tema käitumine on aeg-ajalt meie vahele pingeid tekitanud. Kuid õnneks on mees siiski pigem rahulik ja arusaaja, mina aga seevastu olengi siis see, kes ärritub poja iga asja peale, mida ta valesti teeb - olgu see kool, kodu, trenn, meie sõimamine, reeglitest mitte kinni pidamine jne. Iga asi ajab mind nii närvi, vahel lausa marru, ma sikutan teda ja karjun ta peale, tunnen, kuidas mu sees kõik keeb ja veri tõuseb pähe ja ma ei suuda end valitseda. On olnud mõni harv kord, kus ma olen suutnud jääda rahulikuks, rääkinud pojaga, teda kallistanud ja oleme õksteist mõistnud aga neid kordi on kahjuks nii vähe. Kõrvalt vaadates on mul lapsest nii kahju aga ma ei oska end talitseda. Ja nüüd on asjad eriti hullud, kuna pahandan juba väiksemaga ka, kui ta ei kuula sõna. Samas saan aru, et ta on alles nii väike ja panebki ju proovile, katsetab piire, ma ei tohiks sellest närvi minna vaid peaks olema lihtsalt järjepidev tema keelamises.
Olime mehega nädal aega tema vanemate pool, tema tegi küll tööd kuid mina sain puhata, olen viimaseid päevi rase ja seega ämm lasi mul lihtsalt olla. Peamiselt tegeles lapsega tema, ma sain käia sõbranna juures, mehega kahekesi väljas ja isegi tukastada päeval, mida ma kodus olles eriti teha ei saa, kui laps ei ole nõus päeval toas magama. Suurem poiss oli ka laagris, seega oli täielik puhkus mu jaoks. Igatsesin poja järele ja olin kindel, et kui uuesti kohtume, on asi paremaks läinud, me saame paremini läbi. Aga juba esimesel päeval suutsime linnas käies nii tülli minna, ta ütles mulle, et olen idioot ja virutas jalaga vastu lapse käru, seda sellepärast, et ta ei saanud oma tahtmist. Siis ma jäin küll rahulikuks kuid pärast kodus ma olin kuidagi nii närviline, oleks tahtnud midagi puruks visata või karjuda vms...Väiksem poiss nägi mu närvilisust, sai oma osa, kuna tegi jälle midagi valesti. Kui ma maha rahunesin, kallistasin teda kõvasti ja palusin vabandust ja sel hetkel ma mõtlesingi, et mis minuga siis toimub? Kas ma hakkangi hulluks minema? Vanema poisiga me leppisime ka vahepeal ära, ta tuli ise mind kallistama ja palus vabandust aga pärast me ikka jälle tülitsesime. Ja see temaga tülitsemine on üldse igapäevane ja see on nii kurnav. Vägisi lähevad mu mõtted antidepressantidele aga ma ei saa ju praegu rasedana ega ka hiljem last rinnaga toites neid süüa.
Nagu näha, ei aidanud mind ka puhkus, see, kui keegi aitab lapsega tegelda jne. Kodus on kuidagi selline tunne, et koguaeg on midagi tegemata, koristamata, tahaks rohkem jõuda ja ei jõua. Mees reisib palju ringi, töö tõttu ja eks see ka vist sisemiselt mind ärritab. Aga see on tema töö ja me ei saa seda muuta, tahame endale oma maja soetada ja selleks on vaja ju raha. Seega pean siis edasi kannatama ja oma jõududega hakkama saama...aga ma kardan, et ei saa. Mees on ka muidugi märganud mu närvilisust ja on juba mures, et kui sünnib uus beebi siis ma olen äkki väiksema pojaga kuri ja elan tema peale väsimust välja....ja ma ise kardan ka seda sama. Mida ma saaksin teha?? Mulei ole siin linnas kedagi, kes saaks mulle iga kell appi tulla, kui vaja. Vanem poiss ei ole ka veel kordagi julgenud oma väikese vennaga kasvõi 10 minutiks üksi koju jääma, sellest oleks ka palju abi. Aga ma ei saa ju teda sundida seda tegema. Vahel on ta kodus vennaga mänginud ja ma olen saanud nt dushi all käia aga siis ta pärast ei väsi seda meile nina alla hõõrumast, kui tahab midagi saada, et näe, mina ju aitasin teid.
Oh, see jutt on juba nii segane ja ma olen nii väsinud. Lähen parem magama, hommikul ehk pea selgem aga kui ma saaksin mingigi nõu, millest ma peaks alustama....psühholoogile ma ilmselgelt enam nii ruttu ei jõua, esiteks on suvel meeletud järjekorrad (vanema poisiga ei saanud enne sügist aega) ja väikeste laste kõrvalt ei ole ka väga varianti minna kellegi jutule nii, et saaksin segamatult üksi olla.
Te olete mures oma närvilisuse pärast ja seda ajal, mil oleks oluline olla rahulik ja õnnelik. Teie perre on sündimas laps, kuid teile näib, et olete praegugi kurnatud ja pinges ja seetõttu juba ette ärev, kuidas beebi sünd teie elu veelgi raskemaks teeb. Muidugi vajate abi ja toetust, kuid millised on selleks teie võimalused? Mida saab teie heaks pakkuda kirja teel nõustamise kaudu? Kas oleks abi soovitusest arutada mehega, saada temalt mõistmist ja ka konkreetset abi, kaaluda läbi oma elukorraldus ja vajadusel teha muutusi? Seda ikka selleks, et saaksite võimaldada endale rohkem puhkust, et teie õlul ei ole liialt palju vastutust. Võib-olla tuleb kõne alla kaasata mehe ema appi, sest kasvõi veidi rohkem endale aega võtta, sest mõni päev tema hoole all mõjus teile vähemalt ajutiseltki hästi? Veel tuleb mõte, et võiks ka mitte välistada oma ema (või ka õde?), kes on küll oma muredega teile koormav olnud, kuid kes teab, ehk temagi muutub, kui saab tunda end vajalikuna, olla õnnelik vanaemana ja on vähem põhjus teie õega tülitseda ? Ilmselt mõnede mõtete peale olete ka ise tulnud ja saate mehega arutades mõelda, kas mõnest neist oleks teile abi, kasvõi mõneks ajaks. Kui olete kaalunud ravimeid, siis seda saab otsusta ikka vaid arst ja nende kasutegur on siiski piiratud, eriti kui tegemist on korduvate probleemidega ja mittetoimivate suhteteemadega,
Saan aru nii, et otsite pigem endas nii ressurssi, kui ka seletusi oma käitumisele, püüate mõista, mis mõjutab teie enesetunnet, mis teeb teid nii tundlikuks ja närviliseks ja mida praeguste pingeliste suhetega peale hakata ja kuidas vältida emasarnaseks muutumist.
Kõige enam kirjeldate raskusi oma vanima pojaga, viimasel ajal ka noorimaga, probleeme on ka ema ja õega. Te ei mõista, miks reageerite viisil, mida pärast kahetsete. Teil on piisavalt teadlikkust, et mõista seoseid oma ema käitumisega, samuti empaatiat, et arvestada ka laste vajaduste ja tunnetega ning vastutust oma reageeringute ees ja vabandada, kui olete kellelegi liiga teinud. Kuid näib, et kõik kordub ja süütunne süveneb. Ehk on asja iva tõesti kuskil sügavamal peidus ja on vaja näiteks olulist muutust mõtteviisis ja näha asju uue pilguga? Näiteks nii, et teil on õigus seista enda eest ja öelda ka välja seda, mille eest te ei saa ega peagi vastutama, näiteks ema ja õe tülid. Nad suured inimesed ja kaasavad teid oma suhtesse, mõistmata, mis see teiega teeb. Teil on aeg võtta vastutust ka iseenda vajaduste ja tunnete eest ja öelda, mida te õigeks peate ja mida mitte, näiteks keelduda vahendaja rollist, eriti kui te seda ei jaksa. Nemad mässivad teid oma probleemidesse seni, kuni teie heatahtlikult seda neile võimaldate. Olge teadlik oma piiridest ja öelge see neile välja, mis teile sobib ja mis mitte ja mõelge, et teil on selleks õigus, seda enam, et niikuinii peavad nad leidma uue viisi oma probleeme lahendada ja teie ei vastuta selle eest kuidagi. Teil jääb aga veidi ressurssi iseenda jaoks.
Mis puutub suhetesse poegadega, siis võib olla sarnane teema – oskus piire seada, enda eest seista (vt. Suhtlemisoskuste KKK ja kehtestamisoskus). Teil on õigus oma emotsioonidele ja ka pahaseks saamisele. Enne kui asi kontrolli alt välja läheb, väljendage end selgelt ja mina-keeles, mis teid pahandab ja häirib. Võite ju arutleda ka suurema pojaga, kuidas end üldiselt tunneb ja mida arvab sellest, et te sageli tülitsete. Ta on juba piisavalt suur, et arutleda ja teha ühised kokkulepped (seni kehtivad miskipärast ei toimi?) Asjad võivad muutuda siis, kui poiss tunneb, et tema vajadusi võetakse tõsiselt. Kui ta saab kaasa rääkida, siis on ta rohkem huvitatud kokkulepete täitmisest ja on ka vastutav. Teie kirjas on näide, et ta on nõus venda hoidma, kuid pärast kasutab seda ära. See on jälle laiem teema - kuidas on teie peres kombeks olnud üksteise heaoluga arvestamine, abistamine. Kas teene-teene vastu või pigem selleks, et koos oleks hea, suhted oleksid toetavad ja rõõm on heameelt teha? Mõelge läbi, kust on tulnud kauplemise meetod ja kaasake jälle teised (nii mees kui poeg) selle üle mõtisklema, kas teie peres võiks asjad kuidagi teisiti olla.
Praegu tundub, et paljude probleemide ühisnimetaja on teie liialt suur koormus ja vastutus (vastutus ka teiste tunnete eest vähemalt emaga seotult). Muutuse jaoks on vajalik suhtuda enda vajadustesse tõsiselt ja võtta endale õigus nende eest seista. Selle tulemusena võivad väheneda pinged teis endis, asjad saavad teie jaoks kontrolli alla, kui te saate oma vajadustest teadlikuks ja hakkate neid väljendama ja saate seeläbi tagasi rõõmsama meele ja rahulolu.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
