Märkan, et mul on pidevalt olnud hirm ja kartus, kutsuda enda poole külalisi. Põhjuseks eelkõige just see, kas kodu on piisavalt korras ja puhas. Ma ei ole ise puhtusefriik, kuid terve lapsepõlev mäletan, kuidas ema õed ja vanaema alati külla tulles toad hindavalt üle vaatasid ja siis vastavalt laitsid või tunnustavalt noogutasid. Meil oli paljulapseline pere ja ema lihtsalt ei jõudnud muude askelduste kõrvalt korda hoida. Ka elasime üsna askeetlikes ja ilma mugasvusteta tingimustes, kuhu ei julgenud ühtegi sõpra kutsuda. Ja nüüd kui mul oma kodu, mis on külla väike aga kõigi mugavustega, põen hirmsasti, et pole ruumi, külalistel pole hea, pole piisavalt puhas jne. Ma ei suuda ega taha ka pidevalt koristada, sest laps ajab niikuinii varsti kõik sassi. Kasutaks seda aega pigem lugemiseks, või lapsega mängimiseks, väljaskäikudeks. Samas tunnen juba sõprade ees süütunnet ja mõju oma sotsiaalsele suhtlusele. Kuidas sellisest kummalisest kompleksist vabaneda? Tundub, et emotsioonid ei vasta tegelikule olukorrale, vaid mingile minevikukogemusele. Kui keegi külla tahab tulla, vallandub nagu mingi kerge paanika. Tahaks põgeneda.
Te mõistate, et teie piinlikkus oma kodu korrashoiu pärast tuleneb lapsepõlves kogetust. Te ei arva, et peaksite oma kodu pidevalt koristama ja väärtustate hoopis kõrgelt lapsega koosolemisi, samuti iseenda jaoks võetud aega, kuid ometi käivitub paanika, kui keegi külla tuleb. Seega ratsionaalselt suudate end veenda ja teate, mis on teile hea ja näha, et palju oleneb mõtlemisest, kuid ometi on keeruline emotsionaalselt jätta reageerimata.
Nii see ongi, et palju oleneb sellest, mil määral me suudame olla teadlikud endas toimuvast, see loob eelduse muutusteks, kuid ometi võib olla raske toime tulla kaasnevate emotsioonidega. Ka teie, pigem sooviksite nende eest põgeneda ja küllap teetegi seda, näiteks nii, et väldite külalisi, suhtlemisi. Seeläbi ei saa te ilmselt ka uut kogemust, st teist emotsiooni, mis pakuks teile kindlustunnet ja aitaks end paremini tunda. Üks võimalus on olla uue olukorraga silmitsi, teha midagi, mis aitab kogeda, et võite olla teie ise, tunda rõõmu oma kodu üle, selle üle, mida teie väärtustate. Näiteks nii, et alustate sellest, et kutsute külla kedagi, keda usaldate rohkem, kellega teil on hea olla, kellelt ei pea kartma arvustusi ja kes jagab teie väärtusi. Te võite otsustada, et teie kodu on eelkõige selline, millega teie rahul olete, te ei ole enam laps, kes tookord lapsena piinlikkust tundis ja teie külalised ei ole teie tädid. Kui te saate piisavalt tunda, et teid aktsepteeritakse sellina nagu teie olete ja teie kodu on just selline nagu teile meeldib ja teistel pole õigust arvustada, kuidas te elate, siis võib ka teie emotsionaalne reageering hakata muutuma. Teie saate luua eeldusi, et kogeda teisi emotsioone ja korduvalt, siis taandub automaatselt käivituv nö vana muster ja emotsioon. Nii siis alustage sellest, et kutsute ise kellegi külla, teile sobival ajal ja mitte liialt enne pingutades, st et ei püüa olla liialt puhtusefriik, mida te ju ka ei ole. Looge just selline olukord, kus teie end hästi tahate tunda ja nautige seda suhet külalisega. Külaskäik ei ole teie kodu korrashoiu kontroll, vaid meeldiv võimalus suhelda teile oluliste inimestega. Sellest lähtugegi ja siis ei pruugi teis enam olla soovi põgeneda.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
