Tere
Asi selles ,et olen kõige suhtes väga segaduses .
Palju asju ja mõtteid on peas segamini .
Esiteks ei tea ma kuidas saada hakkama ema surmaga ,sellest on küll möödas neli aastat ,aga olen endiselt suures segaduses ja väga raske on vahel sellega hakkama saada .
Teiseks ,ei ole meie suhe mehega enam selline nagu varem . Oleme koos olnud 4aastat ,vahepeal olime aasta lahus ,muidu oleks koos oldud ajaks tulnud 5aastat . Viimasel ajal on olnud tunne ,et see suhe ei ole enam päris see . Oleksime koos nagu harjumusest mitte armastusest . Mees saab aru ,et ma olen teistsugune . Me ei ole juba paar kuud ühes voodis maganud ,samuti ei ole meie vahel muud lähedust .Külmem pool olen mina ,kuna meie vahekordades ei ole enam kirge ja mina ei saa vahekorrast seda mida vajaksin . Tean ,et sellest peab rääkima ,aga kuidas ma ütlen mehele ,et ta mind ei rahulda ? Arvatavasti tekib siis tüli sellest ,et vahepeal kui olime lahus oli mul paar suhet ,kus kogesin seda mida vahekorra ajal kogeda tahan . Vajan oma ellu tagasi kirge ,lähedust ,armastust . Peas on mõtted ,et kas targem oleks minna lahku ,kui olen külm ? Nii piinan ma ennast kui ka meest .
Kolmandaks olen ma nii väsinud nii öelda passimisest .Elame maal ja siin ei ole väga midagi teha . Tavaliselt oleme lapsega lihtsalt päevad läbi õues . Laps on aastane . Iga päev üks ja sama . Ärkame ,lähme õue ja õhtul tuppa tagasi . Jalutame igapäev sama teed ja käime samal mänguväljakul . Minul on siin ainult üks tuttav kellega samal ajal lobiseda . Vahest tunnen end kui 70aastane . Istun lihtsalt paigal ja midagi kuhugi ei liigu . Muidugi ei kahetse ma kunagi ,et sain lapse . Laps ongi see kes toob mu päevadesse päikese . Aga vajan ka oma ellu sõbrannasi ,kellel olgu ka lapsed Saaksime koos käija jalutamas ja lobisemas ja lapsed omavahel mängida . Nii öelda oma aega ei ole mul üldse . Mina olen see kes on koguaeg lapsega rakkes . Isegi siis kui mees tööl ei käinud ,olime meie lapsega kodus ja mees läks näiteks kalale või tegi midagi muud .
Viimasel ajal on tunne ,et me nagu elakski lapsega juba ainult kahekesi . Mees on tööl ,see on muidugi hea . Aga kui ta koju tuleb siis ei ole ikka seda tunnet ,et oh kui tore kallis mees tuli koju . Oleksime nagu väga head sõbrad kes elavad koos ,ühes korteris . Elu käib meil rohkem mehe järgi . Mees otsustab ,et mida ,kus ja millal . Mulle meeldib väga tantsida . Kui mehele ütlesin ,et tahaksin mingi aeg tantsima minna ,et kellegi tuttava ikka leian kes tahaks minuga tulla siis tuli juba selline kahtlev nägu talle ette . ta teab,et ma lähen ainult tantsima . Ma ei suitseta ega tarbi alkoholi .
Pidevalt on meil rahamured mis mind rusuvad . Tahaksin vahest kellegiga rääkida aga mul ei ole kedagi . Ema on surnud nagu ka alguses ütlesin ,isa ei taha minust midagi teada ,kaks venda ja õde on mul Soomes . Vendadega väga ei suhtle ,õega suhtleme rohkem aga temaga ei taha ma sellistest asjadest rääkida . Tunnen ennast nii üksikuna ,mul ei ole kellegiga rääkida ega kuhugi minna .
Ma ei tea mida teha . Ei tea kas tahaksingi suhet parandada ja kas seda on üldse võimalik teha . Hakkasime noorelt kokku ja äkki liiga kiiresti . Samas kui lahku minna ,siis tuleb kohe pähe uus mõte ,et mida ma ometi siis teen ja kuhu ma lähen . Laps vajab kodu .Aga Sept hakkan saama 60eur lasteraha ja sellega ei saa korteritki üürida . Samuti vajaksin siis poole kohaga tööd ,kuna last veel lasteaeda ei saa panna . Kardan ,et lähen varsti hulluks . Ma ei tunne enam millestkist rõõmu ,ma ei tee enam kolimis plaane ,kuigi plaanisime oktoobris kolida linna . Ma olen murdumas . Ja vajan hädasti nõu .
Aitäh
Praegu näib teile, et elu on rutiine ja rõõmutu, teil on oma pere, mees, kuid tunnete end siiski üksildasena ja õnnetuna. Tunnete on küll heameelt lapse üle, kuid on loomulik, et noore naisena vajate veel midagi, mis teile energiat ja kindlustunnet pakuks. Kirjeldate, et just segaduse ja tüdimuse hetkedel on tähtis, et saaksite kellelgi toetuda, kellagi rääkida ning siis meenub teile ema, keda enam ei ole. Igatsus tema järgi on suur, teie vajadus mõistmise ja toetuse järele on igati loomulik ja mõistetav. Soovitud lähedust pole te aga siiani teistega kogenud ning see ilmselt ongi peamine masenduse põhjus praegu.
Ühest küljest on ju arusaadav ja paljudele lapsega kodusolevate emadele sarnane rutiinne kogemus tuttav – on küll tore, et saab lapsega olla, aga vahel tahaks ka enda jaoks aega võtta, meelt lahutada, sõbrannadega koos olla, kodunt välja saada, end mingil muul viisil veel teostada, elamusi saada. Siis aga põrkutakse sageli piiratud võimalusega ja raskustega.
Teie puhul saan aru nii, et peamine probleem väljendub ikkagi suhtes mehega, läheduse puuduses. See väljendub nii füüsilises intiimsuses kui ka emotsionaalsel tasandil. Eks ole need ju omavahel seotud. Kui te ei koge, et saate mehega omavahel rääkida sellest, mis on teile oluline, mis muret teeb, kuidas end tunnete, mida vajate, mis teile tähtis on, ning ta huvitub sellest, mis teiega toimub, siis on teil ju ka keeruline voodis kirglikkust endast üles leida. Kuigi sõbrannade olemasolu on oluline, samuti head suhted oma vanematega ja teiste pereliikmetega, on siiski ju vajalik , et just elukaaslane oleks see, kes oleks esimene lähedane, kes on teie jaoks olemas, kui tunnete end üksi, tahate lapsega seonduvad kellegagi arutleda, kes jagab teiega vastutust ja üldse oleks see inimene kes osaleks selles, mis teiega toimub. Isegi kui ema oleks veel olemas ja tähtis inimene teile ka täiskasvanueas, oleks loomulik, et vanemate roll lähedussuhetes taandub teie oma paarisuhte tekkimisel. Võiks ka nii öelda, et läheduse kujunemine paarisuhte oleks häiritud, kui mehe asemel on keegi teine, kellega soovite esmalt enda jaoks olulisi asju jagada. Selleks, et saaks paarisuhtes kujuneda emotsionaalne lähedus peaks samal ajal toimuma ka eraldumine oma vanematest, iseseisvumine mitmes mõttes. Vanemate kogemus on tähtis ja hea suhe ka, kuid hästi toimivas peres on kandev roll ikka paarisuhtel.
Niisiis, panustama ei peaks mitte niivõrd sõbrannadele ja kodunt väljas poole suhtlemisele (kuigi ka see on oluline, seda enam kui on selge vajadus selle järgi), vaid suhetele mehega. Ükskõik kui head sõbrannad ja huvitavad tegevused, teil ka ei oleks, ei asenda need paarisuhet. Samuti ei pruugi lahendus üksindusele olla linnakolimisest. Kuid jah, vahel aitavad kõik need muud asjad leevendada seda, mis lähedussuhetes mehega puudu jääb. Kirjeldate, et kui mees ongi töölt vaba, siis ta ikkagi pole teiega, leiab teisi tegevusi. Vahel ongi nii, et mehed ei pole leidnud sobival viisil kohaneda pereeluga, isa rolliga. Ikka on ju nii, et ema ja laps on igapäevaselt tihedalt seotud ja mees jääb paratamatult kõrvalvaatajaks. See võiks olla teema omavahel arutlemiseks, kuidas leida viise kolmekesi olemisteks, mis pakuks mehele huvi, kuidas ta saaks end tunda vajalikuna. Väga oluline on ka see, et mehel kujuneks kontakt lapsega, st et oleks ka nendel kahekesi olemisi, kus teie ei toimeta nende vahel, et saaks tekkida nende vahel oma eriline isa-laps suhe. Ning lõpuks on kindlasti (koguni määrava tähtsusega) väga oluline, et oleks piisavalt teie kahekesi olemisi, midagi sellist, mis toidaks teie paarisuhet ja lähedust, kus te pole vaid lapsevanemad, vaid teineteisele kõige olulisemad mees ja naine. Võib ju mõelda, et linnas oleks selleks rohkem võimalusi ja ka siis kui oleks rohkem raha, kuid kindlasti saab lähedust kogeda väga erineval moel. Üks oluline tunnus heas suhtes on kindlasti see, et saate omavahel rääkida, arutleda, nii suuri kui väikeseid muresid ja rõõme jagada, kaasata teineteise maailma ja kogeda mõistmist. Kuigi praegu tunnete ise sellest suurt puudust ja ootate seda temalt, siis alustada saate ka nii, et julgustate meest rääkima sellest, kuidas tema end tunneb, st tema ärakuulamist. Püüdke näha tema maailma, mis talle korda läheb, kuivõrd temale mõjub praegune elukorraldus, isaks olemine, pere materiaalse elu eest vastutamine, võimalikud pinged tööga seoses, ehk koguni tema enesetunne, kui tunnetab teie rahulolu. Ehk on temalgi midagi, mida püüab endasse hoida kartes võimalikke pingeid suhetes. Kui tema tunneb end teiega rääkides hästi, ei kuule etteheiteid, ei koge end tõrjutuna, siis küllap on ta ka valmis teid kuulama ja toetama.
Mida te ka ei otsustaks, on ikkagi vajalik jõuda selgusele nii iseendas ja suhetes toimuvas. Seda saab aga kõige paremini oma vajadusi teadvustades ja olulistel teemadel omavahel rääkides.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
Saaksime koos käija jalutamas ja lobisemas ja lapsed omavahel mängida . Nii öelda oma aega ei ole mul üldse . Mina olen see kes on koguaeg lapsega rakkes . Isegi siis kui mees tööl ei käinud ,olime meie lapsega kodus ja mees läks näiteks kalale või tegi midagi muud . 