Minu mure on võib-olla ebatraditsiooniline ja ka endale üllatuslik, kuid nii ma tõesti tunnen. Olen elanud seitse aastat koos oma lapsega, kasvatanud teda üksi. On olnud raskeid aegu, kuid selline elu on mulle armsaks saanud. Lapse isal on uus suhe ja isa tegeleb ka lapsega hea meelega, neil on lapsega väga hea suhe ja ma rõõmustan selle üle, et ma suudan ise nüüd juba ammu üle olla oma haavata saanud tunnetest, mis kunagi tekkisid, kui peale lapse sündi lapse isa hakkas teisega elama. Praegu tunnen siirast rõõmu, kui näen, kui tähtis on lapsele isaga koos veedetud aeg ja näen ka seda erilist sidet, mis on nende vahel. Saan ka ise lapse isa ja ta elukaaslasega hästi läbi. Olen ise unistanud vahel ka endale uue kaaslase leidmisest, vahel kohe olnud õnnetu, et miks ma ei leia ja kuidas leida ning siis jällegi tundnud, et ei ole veel õige aeg ja ei tahakski muutust. Nüüd hiljuti olen saanud tuttavaks väga hooliva mehega, kellega on ühised huvialad ja sarnane mõtteviis. Siiski on mul suur hirm suhte tekitamise ees, ühelt poolt ma naudin oma praegust elu, et olen pühendunud oma lapsele, isegi tunnen end süüdi lapse ees kui mõtlen, et mul oleks suhe mehega, kes pole lapse isa. Laps on minusse kiindunud ja ma ei taha talle tekitada armukadedust. See on kummaline, et see, et lapse isal on uus kaaslane, mind mõttes ei häirigi lapse seisukohalt, olen talle valmis rahulikult üle seletama, et ta on tore naine ja hea sõber ja see on ok, et isa temaga on, isaga saab laps olla sellegipoolest. Lapse isaga ma lausa koos elanud ei olegi lapse sündides, selles mõttes on lapsele muutus väiksem, et ei ole olnud sellist ärakolimist lapse isa poolt perekonnast ja nende koosveedetud aeg ei ole uue suhte pärast vähenenud. Mõeldes sellele, kas mul endal on vajadus oma kaaslase järele, tunnen vastakaid tundeid. Nüüd kui on tekkinud inimene, kellega selline suhe võiks kujuneda, olen hakanud jälle mõtlema, kas on selleks õige aeg. Ma ei taha uuesti ise haiget saada ega taha ka haiget teha teisele kui näiteks mina mingil hekel enam suhet ei soovi. Tunnen praegu, et olen nende aastatega muutunud sisemiselt tugevaks ja mineviku haigetsaamistest muutunud jälle puhtaks säravaks leheks. Samas mõtlen, et aastatega laps iseseisvub rohkem ja võib-olla siis kahetsen, kui praegu end suhte tekkimise osas lukku panen, et ehk oleksin ikka vajanud seda inimest, kes praegu silmapiiril on. Samas olen mõelnud, et kui see inimene minust hoolib, siis suudab ta olla minuga ka lihtsalt sõber, seni kuni tunnen, et on aeg küps endale teda lähemale lasta ja tekitada suhet, milles üks või teine võib haiget saada. Samas ei taha panna inimest ka pikaks ajaks ootama. Praegu ma endal tunnengi pigem sõprussuhte vajadust, seksuaalsuhe ei ole minu jaoks oluline.
Ootan Teie vaatenurka ja kommentaari minu tavapäratule probleemile. Ette tänades
Anna
Olete väga oluliste, kuid segadust tekitavate küsimuste ees. Saan aru, et olete alates lapse sünnist pühendunud ema rollile. Hoolimata raskustest olete nautinud seda rolli ja lähedast suhet lapsega. Lapse sündides lõppes teie paarisuhe lapse isaga, mis tõi kaasa loomulikult valu, kuid ütlete, et haavad on tänaseks paranenud. Lapse isaga on teil õnnestunud luua hea vanemlik suhe ja kannate koos vastutust lapse kasvatamisel. Ütlete ka seda, et lapse isa elukaaslane ei ole olnud takistuseks teie heale vanemlikule suhtele ega ka heale isa ja lapse vahelisele suhtele. Paistab, et kõik osapooled on suhteliselt rahul eluga nii, nagu see hetkel on. Olete aga hakanud märkama endas aeg-ajalt vajadust paarisuhte järgi.
Ütlete, et te ei taha lapsele tekitada armukadedust, mille võiks esile kutsuda lapse jaoks võõra mehega lähisuhte loomine. Kahtlemata oleks see suur muutus teie perele ja iga muutusega harjumine võtab aega. Arvan, et siin oleks abi mõne põhimõtte teadvustamisest. Täiskasvanutel on tavalises perekonnas kaks olulist rolli – lapsevanema roll ja naise või mehe roll oma partnerile. Paarisuhtes saavad täiskasvanud jagada oma rõõme ja muresid, toetuda vajadusel teineteisele, kogeda lähisuhte sügavust nii emotsionaalsel, vaimsel kui ka seksuaalsel tasandil. Vanemana on täiskasvanu peamiselt andja rollis. Loomulikult pakub ema ja lapse suhe ka emale palju, kuid see ei tohiks asendada paarisuhtest tulenevat rahulolu. Lapsele jääb liiga suur koorem, kui ta on emale pikemat aega peamine emotsionaalselt lähedane inimene.
On üsna loomulik, et lapsel võib tekkida esialgu hirm, et ta jääb teie tähelepanust ilma, kui te loote paarisuhte. Kuna olete seni olnud vaid lapse päralt, siis on see arusaadav. Tunded on aga turvalised ning neid ei ole vaja karta. Tundeid saab aktiivselt kuulata ja nii tekib nii lapses kui ka teis tasapisi selgus ja rahunemine (kuulamisest saab lugeda lähemalt meie kodulehelt: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/kkk/). Teie laps ongi jõudnud arenguliselt sellesse aega, kus tal hakkab suurenema huvi kõige selle vastu, mis on kodust väljas – kool, hobid, uued sõbrad. Kuna lapsed armastavad väga oma vanemaid, siis juhtub vahel ka nii, et laps ei julgegi kodust eemalduma hakata ning iseennast otsida, kui ta teab, et ta on emale ainuke tugi ja rõõm. Laps võib ohverdada oma elu, et toetada oma ema. Emad arvavad samal ajal, et toetavad last. Seega on teie küsimused tulnud just õigel ajal, sest tajute instinktiivselt õigesti, et laps vajab kindlust, et julgeda teist aina enam eralduda. Lapsele annab julgust see, kui ta näeb, et teil on inimene, kes teid toetab ja kellega teil on tore olla. Laps on õnnelik, kui ta näeb, et ema elab oma elu. Hea paarisuhe annab energiat, mis aitab ka ema rollis olla rõõmsam ja emotsionaalselt rohkem kohal.
Mainisite veel midagi, mis teeb tõenäoliselt teie jaoks suhte loomise keeruliseks. Tõeline lähedus loob alati ka võimaluse haiget saamiseks. Lähedussuhe lapse ja vanema vahel on palju turvalisem, sest lapsed armastavad oma vanemaid alati. Tõenäoliselt meenuvad uues paarisuhtes läheduse tekkimisel ka eelmised haavad, kuid see on loomulik. Paarisuhtes saab rääkida ka oma valudest ja hirmudest. Kui vaja saate konsulteerida perenõustajaga.
Väga oluline on anda ka oma lapsele võimalus kogeda, et tema ema on lisaks veel ka naine. Iga laps vajab arenguliselt tajuda, et vanematel on paarisuhe, millesse tema ei pääse. Paarisuhe ja vanemlik suhe peaksid olema eristatavad nii kooselavate kui eraldi elavate vanemate puhul. Lapsed julgevad elada parimas mõttes täiel rinnal, kui nad näevad, et vanematel on elu, mis pakub neile rõõmu ja paneb silmad särama.
Seega kokkuvõttes julgustan teid oma südamehäält kuulda võtta ja lubada oma ellu ka lähedust, mida pakub paarisuhe. Kui nende muutuste jooksul tekib veel küsimusi, muresid või hirme, siis võite alati siia kirjutada või konsulteerida mõne spetsialistiga. Kindlasti on teie paarisuhte tekkimine oluline muutus peres ja iga muutusega kaasnevad loomulikult ka tunded - põnevus, lootus, hirm, armukadedus, rõõm, igatsus, segadus, süü jne. Selleks, et pärssivad ja vähendavad mõtted ja tunded võimust ei saaks, siis tuleb nendega tegeleda – neid kuulata. Kui tekib küsimusi, tuleb otsida vastuseid.
Aitäh, et oma kartust kuulasite ja nõu küsisite! Kartus on loomulik, kui tegemist on oluliste suhetega – teie laps on vaieldamatult teile oluline. Loodan, et segadus väheneb, kui teate, et lapse arengule on oluline, et teil oleks lisaks ema rollile ka naise roll ja rahuldustpakkuv paarisuhe.
Kui tahate lugeda rohkem infot paarisuhtega kaasnevast haavatavusest, lähedusest ja seksuaalsusest, siis soovitan Kaija Maria ja Lari Junkkari raamatut „Sinuga siin ja preagu“.
Lapse tunnetega toimetulekust ja üldiselt hea suhte loomisest võite lugeda Thomas Gordoni raamatust „Tark lapsevanem“.
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
