Kuidas leppida mehe lapsega? Laps on iseenesest armas, mees aga on suht pehmeke lapsega, kuna laps on vähe aega meil, sõltuvalt selles kunas ema teda annab. Mind härib see, et plaanid kogu aeg muutuvad, lapse isa ei saa tihti öelda, kunas või kas ta last tahab, kui antakse siis võtab, et kasutada ära kõik võimalused lapse saamiseks. Ma saan aru, et laps on tähtsam ja minu plaanidega nii palju ei arvestata, et need tuleb siis tahaplaanile jätta. See ajab natuke närvi. Kui ma ütleksin, et täna ei saa võtta last, et muud plaanid on tehtud, siis tõenäoliselt öeldaks mulle, et peab ikka võtma ja et ma ei saa sundida nii valima minu ja lapse vahel. Kuidas selllesse suhtuda? Olen mõelnud, et kui meil tuleks ühine laps siis tekiks kindlasti selliseid plaane mida muuta ei saaks ja kuidas siis olukord oleks, kas siis peaksin neid tegevusi kuidagi üksi tegema või mis saaks?!
Laps on ka tõeline issikas. Koguaeg ripub mehel küljes. tunnen ennast veidike kõrvalejäetuna, ei taha ise ka eriti vahele või juurde minna. Mida tegema peaks? Mees muidugi ütleb, et tahab kõiki asju kolmekesi teha ja ma ei peaks ennast kõrvalejäetuna tundma..paratamatult aga tunnen..
Kuid kuidas käituda oma kodus mitte oma lapsega? Ma ei saa võtta teda kui enda oma, sest nii see lihtsalt ju pole. Tal on oma ema. Mismoodi peaks olema korraldatud kodune elu? Mina ju ei peaks tegelikult lapse järgi koristama, lapse isa ei käsi lapsel eriti enda järelt koristada. Kas hommikuti peaksin tõesti olema mina see, kes lapsele putru keedab. Ise sööme tavaliselt võileibu hommikuti või midagi muud. Mees ütleb, et peaksin lapsega ka tegelema, muidu ei saa ma teda keelata "pead teenima ära lapse austuse". kuid mul on lihtsalt selline tunne, et selline nö pereelu on mulle selga visatud ja ma ei ole seda soovinud. tean küll, et tegin ise sellise valiku, sest teadsin, et mehel on laps, kuid alguses ei osanud ette näha, et sellised probleemid kaasnevad. olen püüdnud last keeldata, kuid siis tavaliselt ütleb laps, et "sina ei tohi mulle öelda" isa küll ütleb, et tohib küll.. kuid tundub, et laps aru ei saa.... Oleme koos olnud juba üle pooleteist aasta, kuid elanud koos mõned kuud.. Mida teha ja kuidas käituda? Mida mõelda ja endale öelda, et leppida? Palun abi..
Annate aru endale sellest, et alustades kooselu mehega, kellel on eelmisest suhtest laps, tuleb teil kindlasti arvestada ka lapsega. Kõige enam tundub teid häirivat, et puuduvad kindlad kokkulepped ning olete ka hädas enda suhestamisel lapsega.
See on päris tavaline, et lahutatud vanematega laps ei taha esialgu oma isa-ema uue partneriga leppida. Laps võib ses olukorras ilmutada kangekaelsust, armukadedust, keelduda koostööst, üle reageerida jne.
Vahel kurdavad paarid, et probleeme nn eelmise elu lastega on nii palju, et see ähvardab uut suhet. See loob mulje, nagu vastutaks laps uue suhte kvaliteedi eest või koguni selle eest, kas värske suhe jääb kestma või ei. Lapsed seda vastutust loomulikult kanda ei saa, mehe ja naise kooselu saavad ähvardada vaid nende enda toimetulematus oma probleemidega.
Kui suhe on vastastikku hooliv ja lugupidav, siis ollakse reeglina tundlikud teineteise vajaduste vastu, sh last puudutavas osas. Siin ilmselt tunnetegi puudujääki. Saate aru mehe vajadusest olla koos lapsega ning lapse kiindumusest isasse, samas tunnete, et teie enda vajadused nii isiklikus kui ka püsisuhte plaanis on katmata.
Hoolivas suhtes on kindlasti olemas valmidus proovida erinevaid viise probleemide lahendamiseks. On vaja hästi toimivat täiskasvanulikku lähisuhet, täpseid kokkuleppeid, üksteise vajaduste ja soovidega arvestamist, et kõigi osapoolte ebamugavused ses kõigile veidi keerukas olukorras võimalikult väikesed oleksid. Peaksite kindlameelselt pürgima kokkulepete poole. Kui teie kaks end paremini tunnete, on ka lapsel teie juures rahulikum olla.
Isa uue elukaaslase omaksvõtt on lapsele emotsionaalselt raske. Lapse tutvumine-harjumine teiega võtab aega. Igal juhul peaks see käima lapse tempot arvestades. Kiirustamine ja surve toovad reeglina kaasa protesti ja hirmu. Teil ei ole vaja ennast uueks emmeks pakkuda vaid sõbralikult ja rahulikult lapsele sobivas kauguses püsida, siis läheb harjumine kindlasti valutumalt. Sõpruse ja koostööni jõudmine poole aasta või aasta jooksul on juba väga hea tulemus.
Nii et eelkõige soovitan teil oma elukaaslasega rahulikult ja põhjalikult rääkida. Kumbki teist peaks saama rääkida, mida ta kooselult ootab, mis teeb muret ja mis rõõmu. Suhtes on alati kaks inimest, ja need kaks peaksid teineteisega kohanduma ja sobituma sel viisil, et kumbki saaks nautida lähisuhet ja ennast selles hästi tunda, kummalgi peaks olema õigus ja võimalus jääda iseendaks (oodata aktsepteerimist just sellisena, nagu ta on), seista enda vajaduste eest ja oodata, et teine tema vajadusi märkab, areneda isiksusena, omada isiklikku ruumi, saada toetust, mõistmist ja abi jpm.
Samal moel peaksite läbi rääkima lapsesse puutuva: alates sellest, millised võiksid olla üldisemad kehtivad kokkulepped, millised reeglid kodus valitsevad, milline on läbiv kasvatusstiil, kuni selleni, kes keedab lapsele putru. Loomulikult on see keerukas, kui olete alles alustanud kooselu, ja juba on seal ka kolmas osapool. See loob pinget. Paremini tasakaalustatud suhteni on võimalik jõuda, kui suudate teineteise vajadusi mõista ning sõlmida paremaid kokkuleppeid. Tihti ei julge paarid olla teineteisega ausad ja avatud – kardetakse sellega suhet lõhkuda. Tegelikkuses on asi vastupidi – kõik rääkimata ja varjus olevad mõtted-probleemid-valud ohustavad suhet.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
