Olen 45-aastane mehest lahku läinud naine. Mul on kaks last, kellest üks elab juba omaette, teine on ka peagi pesast välja lendamas. Ja jäängi päris üksi. See mõte on nii hirmutav, et ma ei oska sellega toime tulla.
Olen oma praeguses kodus, ühes Eesti väikelinnas, elanud ja töötanud üle 20 aasta, kuid mul pole siin tekkinud kellegagi isiklikke suhteid ega kontakte. Mul pole sõbrannasid, kellega vastastikku külas käia või elust ja inimestest rääkida. On küll mõned töökaaslased, kellega saame hästi läbi, kuid pole kedagi, kellele helistada või kelle juurde minna, kui on väga raske. Sõbrannasid ei ole mul üheski eluetapis eriti olnud, ei koolis, ei ülikoolis, ei lapsena. Olen küllalt kinnine ja pelgan inimesi enda ligi lasta. Kuigi väljapoole see ilmselt ei paista, sest tööl peetakse mind rõõmsameelseks inimeseks, olen kolleegina hinnatud, paljud käivad minu käest nõu küsimas, usaldavad oma isiklikke asju, viskame koos nalja, aasime üksteist jne. Kuid minu sõbrasuhted piirduvad facebooki sõbralistiga, kus on sadakond tuttavat, kellega vahetame uusaasta ja sünnipäevatervitusi või humoorikaid ütlemisi. Tunnen tegelikult lähisuhetest väga puudust, kuid saan aru, et kui inimesel ei ole 40-aastaseks saades tekkinud lähemaid sõpru, siis tõenäoliselt ei teki neid ka edaspidi.
Abielu lõppemine oli minu jaoks väga suur ootamatus ja shokk, eeskätt just üksijäämise pärast. Usaldasin oma meest ja sain temaga asjadest rääkida, meil oli olnud pikk, rahulik ja stabiilne kooselu, erilist kirglikkust küll mitte, kuid polnud ka tülitsemist. Mõnevõrra tühi oli elu küll, ent me ei osanud ilmselt paremini. Nüüd pole üldse midagi. Ei teagi, kuidas edasi olla. Täiesti mõttetu tundub kõik.
Rutiin kodu-töö-kauplus-kodu on kogu mu elu. Vahel käin oma lastega kinos või teatris, kui neil on mahti. Olen öökapile kuhjanud mõned raamatud, et lugeda, kuid ei taha - mõte läheb rändama ja lugemisest ei saa asja... Käsitööasjad olen kõik sügavale kappi ära pannud, ka ei taha teha... Sügisel pidasin plaani sundida end mõnda huviringi - neid jätkub siin (savitööd, maalimine, meisterdamine, keele- ja aiakujunduskurused jne), kuid jällegi tundsin, et eiii tahaaaa...
Võibolla tundub see kõik tühise probleemina, sest inimestel on palju-palju hullemaid olukordi ja elusid. Aga üksindus ja eriti just üksildasena tundmine on rasked. Nii mõttetu tundub kõik. Olen mõelnud, et milleks üldse mind enam vaja - lapsed saavad ise hakkama, tööl asendamatuid ei ole, keegi nagunii mu järele igatsust ega vajadust ei tunne. Kord aastas koputab mõnu kauge sugulane mu uksele, et külla tulla... Mul pole kedagi peale oma kahe lapse kutsuda oma sünnipäevale ega jõululauda.
Olen aegajalt proovinud suhtlusportaalides kontakte sõlmida, lootuses leida keegi tore inimene, kellega ehk vahel kohtuda või kusagil käia või lihtsalt mõtteid vahetada. Oluline oleks teadmine, et keegi kusagil mõtleb mu peale, ütleb toetava sõna, ootab... on minu ISIKLIK sõber, kellele ma korda lähen. On ka olnud paar pikemaajalist suhet, mis paraku on ära vajunud, kuna minu huvi on vaibunud. Olen ka küllalt kriitiline. Ma ei talu lollust ja mõtlematust, ei salli labasust ega kasimatust. Nüüd olen seisus, kus igasuguste tutvuste peale mõtlemine ajab oksele. Olen täiesti tühi tegelikult. Ei oska enam edasi...
Saan aru, et teie elus on toimunud suur muutus (lahutus) ja nüüd on toimumas järgmine -lapsed on saanud suureks ja lähevad kodust ära. Kõik see, millele olete nii palju aastaid pühendunud, saab sellises vormis otsa. Perekonna tähendus koos oma igapäevaste toimetuste, kohustuste, rõõmude ja võimalustega muutub. Võib tunduda isegi, et perekond kaob, mis ei ole aga kindlasti õige. Teie jääte emaks oma lastele alatiseks ja teie eksmees jääb lastele alatiseks isaks. Teie lapsed ei vaja teid enam sellisel viisil nagu aastaid tagasi, kuid nad väga vajavad teid nüüd hoopis teistsugusel viisil. Kui lapsed saavad suureks, siis nad vajavad pesast välja lennata, omal viisil oma elu alustada ja suhelda oma vanematega uuel viisil ja uues rollis. Tõenäoliselt olete tulevikus ka vanaema rollis, mis on samuti uus, põnev ja vastastikku vajalik ja rõõmustav roll.
Teid paneb muretsema see, et teil pole olnud sõpru ega huvisid, millega tegeleda. Näete, kuidas teie elu jääb üksluiseks ja tühjaks, kui ka teine laps kodust ära läheb. See on väga tuttav tunne paljudele vanematele, kelle lapsed kodust lahkuvad. Tihti on nii, et vanemad pühenduvad lastele ja kodule ning kui lapsed lähevad oma teed, siis jääbki alles tühjus. Üleminekud ühelt perioodilt teisele ja suured muutused elus tekitavad alati stressi. Ja päris kiireid lahendusi ei pruugigi olla. Ma saan aru, et pere kõrvalt pole teil olnud vajadust luua lähedasi sõbrasuhteid ega suurt sõpruskonda. Nüüd aga tunnete vajadust inimeste järele, kellega suhelda, koos midagi huvitavat ette võtta ja oma rõõme ja muresid jagada. Isiklikus elus olete olnud pigem omaette, kuid tööl tuntakse teid rõõmsameelse, usaldusväärse ja lõbusa inimesena. Sellest võib järeldada, et inimesed tahavad teid endale ligi lasta ja teiega suhelda. Pereelu muutumisega hakkate järjest enam ka ise tahtma teisi inimesi endale ligi lasta. Inimeste eludes ongi erinevad perioodid ja on normaalne, et see, mis ühes perioodis on olnud mõeldamatu on teises äkki loomulik.
Ühest perioodist teise üleminek võib võtta aga aega. Üleminek ei pruugi olla kaugeltki mugav – muutused ei ole tavaliselt mugavad, kuid nad on siiski turvalised ja vajalikud. Vahel peab inimene võtma aega, et teha enda jaoks kokkuvõte sellest, mis on seni toimunud. Alles siis hakkavad tulema uued ideed ja huvid. Kui üks etapp elus saab läbi, siis ongi loomulik, et inimene läbib teatava leinaprotsessi. Leinates seda, mis oli (mees, väikesed lapsed, ühine tulevik), tekib lõpuks sisemine rahu ja siis hakkavad mõtted aktiivsemalt juba tuleviku suunas liikuma. Seega on loomulik, et hetkel ei paelu teid käsitöö ja muud huviringid, et teid häirivad erinevate inimeste erinevad omadused. Kui lubate endal olla nende tunnetega, siis leiate peagi ka väljapääsu. Kui lubate endal olla lõpuni kurb, siis hakkate leidma ka oma sisemist rõõmu.
Kindlasti aga soovitan teil rääkida mõne psühholoogi või perenõustajaga. Kui leiate inimese kellega rääkida oma mõtetest ja tunnetest, siis saate kiiremini endas selgust selles osas, et mida tõeliselt tahaksite oma eluga nüüd peale hakata, kui te ei pea enam otseselt kellegi eest vastutama. Teie elu on algamas uut etapp ja sellega harjumine ja sisu ning uute inimestega täitmine võtab lihtsalt aega. Laste pesast välja lendamise aeg on keeruline ka nendele, kes paarina edasi elavad. Lahutuse puhul on see tõepoolest keerulisem, sest muutus on suurem. Kui tunnete, et meeleolu on pidevalt väga madal, siis tasub konsulteerida ka psühhiaatri või perearstiga, sest vahel võivad aidata ka ravimid. Üldiselt on aga nii, et mida rohkem end avate ja oma mõtetest ja tunnetest räägite, seda kiiremini need muutuvad ja seda kiiremini saate ise selgust – kellega, kuidas ja mida tehes tahate oma elus edasi minna.
Teie lapsed vajavad, et leiaksite tulevikus oma elus neid asju, mis teid tõesti rõõmustaksid ja et teeksite need otsused, mis teid ennast kõige rohkem toetaksid. Täiskasvanud lastel on vaja ema, kelle juurde vahel tulla ja kelle säravaid silmi näha. Kui leiate need tegevused, mis teid rõõmustavad, siis täidate nö oma tassi ja saate aina rohkem energiat, mida jagada oma lastele ning tulevikus tõenäoliselt ka lastelastele.
