Mure siis selline, et juba imikueast saati on minu tütart aeg-ajalt(suht harva, vahest 1xkuus, vahest 1x4-5 kuu tagant, vahest 1x nädalas)kiusanud nutuhood. Need on sellised, et ta nutab täiest südamest, pisarad voolavad ja samas ei lase ta kedagi endale ligi, tõukuab eemale, ei lase lohutada. Nutma hakkab tühja koha pealt, vahest unes, vahest ärkvel olekul.
Täna oli selline situatsioon, et ta ärkas, oli väga rõõmus ja rõõsa, nagu ta alati muidu on, kuid siis mõned minutid hiljem hakkas lohutamatult nutma.. Ja ngu ma mainisin, et lase ta siis endale kedagi ligi, kuigi täna ta samaaegselt ütles, vanaema, vanaema..(ta oli koos vanaaemaga tema juures).
Mida ma peaksin sellest arvama? Enamuse ajast on ta väga rõõmus-rõõsa, tubli, arukas laps
Kui selline asi unes juhtub, võiks ju arvata, et nägi halba und, aga kui sama asi juhtub ärkveloleku ajal?..
Kas ma peaksin muretsema, lapsega kusagile pöörduma?
Kuigi laps on üldiselt rõõmus, teevad teile seletamatud nutuhood siiski muret. Küllap on teie mures oluline roll just arusaamatuses, te ei saa aru, mis teda nutma paneb ja nõutuses, sest ta ei lase end lohutada. Kirjeldate, et juba esimesest eluaastast saati on nii, et aeg-ajalt laps nutab ja see on ettearvamatu. Võimalik, et ta ongi tundliku närvisüsteemiga laps ja otsest põhjust ei pruugi tõesti ollagi. Enamasti sellised nutuhood ka lapse kasvades taanduvad. Lapse nutt võib olla lihtsalt kogunenud pingete maandamise väljendus ning vallandaja ise võib olla ebaoluline tegur.
Kui nüüd tahta seosteid leida, siis parim viis on jälgida, justkui sündmusi tagasi kerides, mis eelneb sellistele nutuhoogudele ja mis on korduv nendes olukordades, millal need sagenevad. Kindlasti mõjutavad last ka igapäeva sündmused peres, pereliikmetega, nendevahelised suhted, muutused ja võimalikud seonduvad pinged.
Nüüd, mil laps on juba üle 4 aastane, oskab ta ehk ka ise vahel enda sees toimuvat kirjeldada. Kui otsest põhjust pole (nt sai haiget, keegi tegi liiga vms), siis ilmselt oleks tal keeruline vastata otseselt küsimusele: miks sa nutad? Küll aga kergendab lapsel rääkimist tema aktiivnet kuulamine. See tähendaks, et teie sõnastate, kuidas temast aru saate peegeldate tema tundeid. Olenevalt olukorrast saate teha ettevaatlikke oletusi sellest, mis lapsega võiks toimuda. Sel viisil rääkimist võite proovida siis, kui ta on juba rahunenud ja temaga saab kontakti. lihtsalt aeg-ajalt lapsega olles pole kunagi liiast temaga arutleda, huvi tunda, mis teda rõõmustab, kurvastab jne. Lapse ära kuulamine ja kuuldu aktsepteerimine, lapsega toimuva vastu huvi tundmine on mitmel moel hea ja oluline. See soodustab lapse eneseväljendust, tunnete sõnastamist, turvatunnet, usaldust. Kui laps järjest enam kogeb, et saab end sõnaliselt väljendada ja teda kuulatakse, mõistetakse, siis võivad ka nutuhood vaibuda. Seda näiteks siis, kui tõesti lapse nutt kandis mingit sõnumit, mida laps ei osanud teisiti väljendada.
Nüüd veel sellest, et laps ei lase end nutu ajal lohutada, ei lase ligi. Sel juhul on ilmselt teil vanemana üsna keeruline olla lihtsalt ka kõrvalvaataja. Oletan, et laps vajab sel hetkel vähemalt seda, et te olete läheduses, olete tema jaoks ikkagi olemas, kui ta vajab, ei halvustaks ega noomiks teda, ei püüaks ka tingimata tema tähelepanu kõrvale juhtida, ega ka ignoreerida teda, vaid laseksite tal lihtsalt nutta ja seeläbi ise toime tulla.
Soovitan lugeda ka üht toredat ja asjalikku raamatut: A.J Solter „Nutt ja nutuhood“.
