Tere,
Kirjutan seoses oma 2,5 aastase lapsega.
Laps on alates ühe aastaseks saamisest maganud oma toas, igaõhtune režiim – kalli, musi, voodisse, tekk peale, karusell laulma ja uks kinni. Laps uinus.
Enne 2 aastaseks saamist sündis perre teine laps. Esimesed 4-5 kuud oli kõik hästi, beebi magas meie magamistoas ning suurem tüdruk nagu ikka oma toas, meie toa kõrval.
Eelmise aasta sügisel toimus täielik muutus – laps keeldub magama minemast, tundub justkui ta ei saaks uinuda enne kui on saanud end tühjaks karjuda. Võitlus magamaminekuni läheb välja hüsteerilise nutuni ning raskematel päevadel võtab kuni 2 tundi.
Oleme proovinud hea ja halvaga, istunud kõrval ja silitanud pead. Sellisel juhul laps lihtsalt mängib, lollitab, laulab ja lõpuks leiab ikka põhjuse miks kiskuda jonn üles. Otsib kas parasjagu eemalolevat vanemat, sokke, mängulooma vms. Oleme viinud teda korduvalt voodisse tagasi, proovinud karuselliga ja karusellita, vahetanud voodi asukohta, proovinud lapsele palderjani anda, muinasjuttu lugeda, viinud nurka seisma, rääkinud, et olgu lihtsalt tasakesi voodis kui tududa ei taha, isegi vihahoos olen tutistanud teda, et jonnimise lõpetaks jne jne. Lisaks hakkab kogu see õhtune halb emotsioon öö jooksul korduma, st et laps ärkab nutuga korduvalt, kui ärkab puhkeb kohe kogu hingest nutma/karjuma. Ärkab hommikul kell 7 hüsteerilise nutuga ning poole 9st jääb elutoa vaibale magama, kuna on unine.
Viisime detsembris ka beebi tema tuppa magama, ise sellest rääkides oli laps alati õhinas. Detsembris toimus ka lutist võõrutus, pealtnäha läks see kergelt.
Jaanuari alguses läks laps lasteaeda, kus käib 2-3 päeva nädalas. Lasteaeda jääb hommikul väikese pisaraga, kuid ülejäänud päeva on seltsiv ja rõõmus. Pisarad kaovad kui emme uksest väljas.
Tänaseks on laps „üliemotsionaalne“, ühtegi asja ei saa enam normaalsel hääle toonil küsitud, lõunaunne kategooriliselt keeldub minemast hoolimata asjaolust, et endal silmad lahti ei seisa ja tuju on juba nii paha. Laps nõuab ja jonnib meeletult ning krutib väga tihti oma nutu hüsteerilise kisani. Selle kisa ajal ei ole võimalik temaga rääkida või talle midagi selgeks teha. Laps on alati olnud väga rõõmsameelne ja energiline, samas juba pisikesena olid tema nutuhood teiste lastega võrreldes „vägevamad“.
Kodune olukord on pingeline, igaõhtune ja hommikune nutt väsitavad kõiki. Eriti ema, kes on kahe lapsega korda-mööda magamata.
Kuidas edasi minna? Kas selline pool aastat kestnud enesekehtestamine on „normaalne eluetapp“? Kui laps istub voodil ja hõõrub silmi rääkides „mina olen väsinud“, „mul on uni“, kuidas teha talle selgeks, et magama jäämine on hea asi ja see aitab?
Viimased pool aastat on teie 2,5 aastasel tütrel olnud suuri raskusi õhtuse magamaminekuga - nagu ise nimetate, "võitlus" võib kesta isegi kuni kaks tundi ja enne, kui valla pole pääsenud hüsteeriline nutuhoog.
Olete proovinud olukorda lahendada nii hea kui halvaga ja kahjuks ei ole tänaseni kasutatud meetodid tulemusi andnud. Kindlasti ei tööta riidlemine, pahandamine, karistamine - need vaid kahjustavad teievahelist suhet.
Küsite, kas selline vastupanu uinumisele on normaalne ja mööduv arenguetapp? Tõepoolest, 2,5-3,5(4) aastastel lastel toimub selles vanuses äärmiselt oluline minaarengu etapp. Seda kutsutakse ka trotsi ehk jonniperioodiks. See on tahtmiste, juhtimise ja piiride otsimise harjutamise aeg. Saamaks võimalusi harjutada valikute tegemist ja tahet, vajab laps selleks vastavaid võimalusi. Tal peab olema võimalus tahta, valida ja otsustada. Sellega saab ta kogemusi sellest, et tahet saab elus kasutada ja sellega saab mõjutada.
Olukorras, mis last frustreerib (ta ei saa oma tahtmist), reageerib ta nutu, kisa, jalgade trampimise, maas visklemise, löömise jne. Sellist last ei tohi jätta üksi, täiskasvanu peab turvama last jonnis, teda ei saa hüljata ega karistada.
Hästi töötab, kui saate lapsevanemana aru, -lapsel on mingi rahuldamata vajadus (mure) ja ta ei suuda veel nii hästi oma negatiivseid emotsioone kontrollida ning lubage tal olla sellel hetkel just nii vihane, hüsteerias, nuttev, kui ta on. Samal ajal hoidke teda kindlalt oma süles (või istuge kõrval) ning rääkige- "Ma saan aru, et sa oled praegu kohe väga vihane! Sulle ei meeldi, et pead magama minema.". Last kuulates (sõnastate talle tagasi, mis tema käitumise taga (kodeeritud sõnum) võib olla) annate talle edasi oma hoiaku- te aktsepteerite teda (ka nutva, jonnivana).
Lisaks minaarengu väljakutsetele peab teie väikelaps toime tulema päris mitmete ja suurte muutustega, mis kõik on toimunud umbes viimase poole aasta sees - 1) teise lapse sünd perre - ükskõik kui hästi on laps selleks vanemate poolt ette valmistatud, šokk on see ikka. Varem vanemate jäägitut tähelepanu saanuna, tuleb oma koht loovutada beebile, kes ju tõesti vajabki suuremat tähelepanu ja hoolt... ent oma positsiooni loovutamine ei ole lihtne. Pealegi on tegu ju väikelapsega, kes vajab ise samamoodi tähelepanu ja hellust ning irratsionaalset ilmajäetuse tunnet on tal raske taluda. 2) lutist võõrutamine - lutt on lapsele turvalisuse pakkuja, asendades ema rinda ja sellest saadavat heaolutunnet; võimalik, et lutist loobudes avastas ta, et nüüd ei ole tal enam midagi. 3) lasteaeda minek - uued lapsed, täiskasvanud, kodust erinevad reeglid ja nõudmised...keskmiselt kohanevad lapsed lasteaiaga pool aastat kuni aasta ja igasugused kummalised käitumised ja reaktsioonid on pigem tavapärased kui erand sel ajal.
Et last aidata ja toetada, ilma et tema enesehinnang saaks kahjustada (sest veelkord- ebakohane käitumine on märk sellest, et lapsel on mingi rahuldamata vajadus, näiteks tähelepanuvajadus) ja samas teie närvisüsteem jääks terveks , võiksite lugeda mõnda kaasaegset kasvatusalast raamatut, näiteks: Thomas Gordon "Tark lapsevanem", Aletha Solter "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla?", Jesper Juuli raamatud ei ütlemisest ja piiride seadmisest.
Ema vaimne tervis ja üldine heaolu on väga oluline- ehk saate oma abikaasaga jagada lapse magamapanemist, lasteaeda viimist. Võimalik, et vanavanemad või hoidja saaksid anda teile päevas mõne tunni hingetõmbeaega, mil saate tegeleda "oma aku laadimisega", et olla piisavalt hea ema oma kahele lapsele.
3 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
, võiksite lugeda mõnda kaasaegset kasvatusalast raamatut, näiteks: Thomas Gordon "Tark lapsevanem", Aletha Solter "Nutt ja jonnihood. Kuidas aidata lapsel oma tunnetega toime tulla?", Jesper Juuli raamatud ei ütlemisest ja piiride seadmisest.