enam ei oska peale midagi hakata. suurema pärast on pidev mure, kas saab sotsiaalselt hakkama, ega keegi talle liiga tee, ega libise ja kuku.väiksem on veel väga väike ja kardan kohutavalt, et jääb haigeks, et midagi juhtub (samad hirmud olid ka suurema puhul varem). juba praegu muretsen, et hakkavad üksi käima ja ja ma ei saa olla neil abis, kui vaja. see pidev mure ajab mind lihtsalt hulluks. vahel mõtlen, et see kõige hullem võiks juba ära juhtuda, või ma võiks ise ära surra, siis lõppeb see alaline muretsemine.
aga abi ei oska kuskilt otsida.
Saan aru, et oled oma laste pärast hirmul. Kardad, et ilma Sinuta ei saa nad hakkama.
Tuleta meelde iseennast väiksena. Kui iseseisev Sa olid, millega hakkama said ja kuidas Sinu mõtlemine töötas. Minul aitas see üle saada väikeõe pärast muretsemisest ning arvatavasti tagas ka selle, et oma lapse puhul muretsen vaid oleviku-probleemide pärast.
Inimese mõte on tugev. Kui me mõtleme liiga palju ette, tekibki mure, sest me jõuame läbi mõelda kõik variandid. Lapsena oli minu suureks hirmuks see, et ema läheb üksi metsa marjule ja kohtub seal karuga ja.... Absurd? Aga no see mõtlemine. Käisime pidevalt kodust kaugel marjul ja elasime metsa läheduses - kord juhtus nii, et karu käis väga kodu ligidal. Ise ma teadsin juba ammu, et metsloom pigem kardab inimest, aga näe, ikka mõtlesin nutuni välja.
Ehk siis, kui mure tuleb jälle, siis mõtle, millest see põhjustatud on (kas lugesid mõnd hirmutavat uudist, nägid mõnda filmi, juhtus tuttava lapsel midagi). Loomullikult ei saa me elada peaga pilvedes roosade prillidega. Juhtub, igasugu asju juhtub, kogu aeg, aga seepärast ette muretsemine rikub tuju, närve ja vaba suhtlemist.
Üks võimalus on muidugi see, et räägi oma hirmud konkreetsemalt ära. Umbes nii, et kardan, et Juku läheb kooli ja kooliteel juhtub nii ja nii. Kui kardad, et keegi lähedane Sind välja naerab, räägi meile siin ehk siis kirjuta. Kuulame Su ära ja anname nõu nii hästi-halvasti kui oskame.
Teine variant on see, et mõtle välja tegutsemisplaan, kui midagi peaks juhtuma - mingisugune tagala, vahel rahustab see maha.
Igatahes hoian pöialt ja ootan Sind kirjutama!!
Selline pidev muretsemine on üsna kurnav, ise nimetate seda lausa haiglaseks. Viitate, et see on juba pikka aega, samuti ebaselgus selles, mis hull asi võiks juhtuda. Asja teebki ilmselt raskeks just määramatus ja ebaselgus, mis see hirmus asi on, mida karta. Seepärast on ka raske midagi ette võtta, et seda ära hoida. Pidevalt hirmu ja murega elamine võib lõpuks ju ka soosida millegi juhtumist. Ka lapsed tunnetavad vanemate meeleseisundeid ja ärevust ning see mõjutab ka nende heaolu. Näib, et Teie hirmu põhjused on kusagil sügaval peidus ning selle ise avastamine ei pruugi õnnestuda. Arvan, et see on hea märk, et olete sellest kirjutanud, seega otsite lahendust. Ma tahan Teid julgustada pöörduda psühholoogi või psühhiaatri poole ja mitte enam oodata, kindlasti leiate koos murele leevendust.
