Tere!Mul on selline mure, et poolteist aastat tagasi suri mu ema ära ja ma pole sellest siiani veel üle saanud. Olen ise päris katki ja ummikus omadega. Ma muretsen koguaeg, et äkki mul on ka midagi või leian midagi enda kehalt ja arvan, et mul on midagi tõsist. Olen asja endal nii hulluks teinud, et mul on ärevushäired ja üldse enesetunne väga halb. Rahusteid ei taha ma võtta, kuna nendest jääb sõltuvusse ja antidepressandid teevad mul asja veel hullemaks. Olen käinud ka korra psühholoogi juures, aga ta polnud päris see, mida ma lootsin. Tahaksin elada jälle normaalset elu ja mitte oma närve vaevata koguaeg. Kuna ma tunnen, et ma elan nagu enda välja mõeldud maailmas ja ma ei suuda reaalsusesse tulla. See kõik hirmutab mind aga ma ei saa sellest kuidagi üle ka. Soovin, et kusagil oleks lahendus ja ma suudaksin jälle õnnelik olla.
Lähedase inimese kaotusega kaasnenud lein ei ole teie jaoks möödunud, kuigi kurvast sündmusest on läinud aeg edasi poolteist aastat.
Kirjutate, et teil on tekkinud ärevushäired - muretsete kogu aja oma tervise pärast, kartes ka oma kehalt leida midagi /nagu emal?/. Samuti on teie enesetunne väga halb (meeleolu?) ning oma sõnul olete päris katki ja ummikus, kuna pole ema surmast üle saanud.
Kindlasti olete kursis, et leina läbitöötamine ja sellega toimetulek ja leppimine toimunuga võtab aega (igal inimesel erinevalt), tooksin siinkohal välja leina faasid, mida igaüks, kes kaotusega kokku puutub, läbima peab.
1) Šokk ja eitamine – seda eriti juhul, kui surmateade tuleb ootamatult. Ajaliselt kestab see seisund paarist minutist mõne tunnini, harvematel juhtudel 2–3 päeva.
2) Varajane reaktsioonifaas- sellel perioodil esitatakse endale palju küsimusi, millele ei leita vastuseid. Vahel on uni häiritud, unes nähakse toimunud sündmusi ning lahkunu võib tulla unenägudesse. Paljud kardavad üksiolekut ning sellega seoses on suur vajadus olla koos lähedastega. Tihti on erutuslävi madal ning reageeritakse välistele sündmustele liigse intensiivsusega. Ajaliselt kestab see faas paarist päevast mõne nädalani.
3) Hiline reaktsioonifaas - lähedase surm on teadvusse võetud ning seetõttu ei suudeta millelegi muule mõelda. Kui psüühiline pinge on väga suur ning kogetakse viha ja masendust, võtab keha osa pinget enda kanda ning sellega seoses tuntakse kehalisi hädasid. Vahel süüdistatakse ennast toimunus või otsitakse süüdlast väljastpoolt. Hilises reaktsioonifaasis ei suudeta elada harjumuspäraselt tavalist elu, kuna emotsionaalsel tasandil pole lepitud enda ning kujunenud olukorraga. Sellest faasist hakatakse välja kasvama, kui analüüsitakse sündmus läbi ning mõtestatakse enda jaoks lahti.
Ajaliselt kestab see periood mõnest nädalast kuni mõne aastani, sõltuvalt isiksusest ning tema tõekspidamistest elu ja surma kohta.
4) Toibumise faas- varem või hiljem kohaneb iga inimene tekkinud olukorraga. Hakatakse taas huvi tundma igapäevase elu ja tuleviku vastu, lepitakse juhtunuga. Sõlmitakse rahu iseenda ja maailmaga. Kui seni keskenduti kaotusvalule, siis nüüd suudetakse näha elu juba ka helgemates värvides. Ajaliselt võib toibumise faas kesta aastaid ning aeg-ajalt võib esineda tagasilanguse perioode. Kõik protsessid inimese psüühikas võtavad aega, kiirustamisega ei jõuta kuhugi.
5) Uue suuna valimise etapp- sellel perioodil pöördutakse tagasi normaalsesse ellu, aktsepteeritakse ennast ja oma elu sellisena, nagu see on. Muutunud olukorras kujundatakse endale sobivad käitumis- ja toimetulekuviisid. Tihti otsitakse endale uusi eneseteostuse võimalusi.
Võimalik, et olete kinni jäänud leina hilisesse reaktsioonifaasi ning selleks, et saaksite elada jälle oma elu (olla oma elu peremees), tunda end emotsionaalselt tasakaalus ja vaimselt tervena (st. ilma hirmudeta haigestumise ees)- tunda end taas õnnelikuna, nagu ise ütlete, soovitaks teil pöörduda kiiremas korras abi saamiseks spetsialisti(de) poole.
Kuigi leiate, et rahustid ei oleks lahendus ja antidepressandid vaid teeksid asja hullemaks (kui kaua kasutasite antidepressante? Püsivama positiivse tulemuse saamiseks peaks ravikuuri pikkus olema vähemalt kuus kuud) ning ühest psühholoogi külastusest ei olnud teile abi (ühest korrast tavaliselt ei olegi), julgustaks teid uurima rohkem traumateraapia ehk EMDR-i kohta. Eestis rakendab seda traumaterapeut Maire Riis, tel. 5069658
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
