Mure on seoses minu 6 aastase tütrega. Nimelt kardab ta kõrgust. Aga natukene teistmoodi, kui teised. Nimelt kardab mu tütar kõrgust ainult siis, kui näiteks trepist üles minnes on trepil üks pool ainult käsipuuga piiratud ning seina pole. Kui mõlemal pool on sein, ei karda ta midagi. Samuti ei olnud temajaoks probleem Teletornist alla vaadata, kui seal käis. Olen lapsega rääkinud ning ka tema ise ütleb, et kardab minna ainult siis, kui ühel pool puudub sein. Samas on ju juba septembris vaja kooli minna( kuna laps saab suvel 7) ning seal koolis kus ta käima hakkab, on just sellised trepid, kus ta kardab üksi kõndida. Kuidas saaksin last aidata?
Teie tütar püüab vältida treppe, millel on vaid ühel pool sein ja teine pool on avatud. Seega on õnneks tema kartus seotud konkreetse objektiga ja üldist kõrguse kartust ilmselt polegi. Loomulikult ka see olukord on ikkagi murettekitav, seda enam, kui paratamatult tuleb selliseid treppe ette ja neid ei saa ju kogu aeg vältida.
Vahel on ka nii, et kui esimeste sarnaste ilmingutega ei tegeleta, siis tuleb juurde üha uusi olukordi, mis tekitavad ärevust, mida püütakse vältida ning see viitaks ilmselt, et laps on ülitundlik, kõrgendatud ärevusega. Kuid võib ka olla nii, et tõesti on konkreetne põhjus, miks ta just ainult üht tüüpi treppi kardab, tal on mõni negatiivne hirmutav juhtum, mis teda mõjutas. Mõlemal juhul oleks aga hea, kui tüdruk ei peaks kindlaid asju vältima ja tunneks end hästi.
Üks võimalus on kognitiiv-käitumuslik teraapia (KKT), mis sobib hästi paljude erinevate hirmudega (sh ka foobiatega), ärevuse, paanikahäirega toimetulekuks. See meetod tähendab samm-haaval lähenemist, konkreetse olukorraga silmitsi olemist ja lapse kogemist järg-järgult, et suudab olla hirmutava olukorraga hakkama saada, kontrollib olukorda. Vastavat infot leiate www.sensus.ee, ning võimalusi pöörduda spetsialisti poole.
Teie aga saate last toetada ja mõista. Igaks juhuks lisan, et vältima peaks talle survet avaldamist või mistahes viisil kritiseerimist. Näiteks „oled juba suur tüdruk ja pead ise hakkama saama“ või „küll see üle läheb“, „kõik ju käivad trepist“ jms. ei aita teda ilmselt kuidagi, pigem lisab piinlikkust ja ebakindlust, et ta ei ole nagu teised ja ei saa hakkama.
Teie suhtumine võiks olla näiteks selline: et ma saan aru, et sa ei taha (või ei ole valmis) üksi sellisest trepist minna; ma olen sinu lähedal kui sa seda vajad; tore, kui teed proovi ka üksi mõned sammud üles minna, kas tahad täna proovida minna üksi mõned astmed jne. Samm-haaval lähenemine tähendab seda, et algul piisab mõned astmed, järgmine kord rohkem ise trepist minna. teie olete lähedal, kuid iga korraga järjest rohkem eemal kuni tekib kogemus iseseisvalt hakkama saada. Veel võib olla abiks see, kui saate tüdruku tähelepanu teadlikult suunata millelegi muule. Näiteks sobib loendada trepiastmeid, paluda kirjeldada, mida ta ümbruses näeb, nt seina, kellegi riietust, nimetada tuttavate nimesid, sünnipäevi või mistahes muud peaasi, et ta oleks hõivatud millegi muuga, kui oma ärevusega ja sellele kõrgusele, puuduvale seinale mõtlemisega.
Vältima peaks ka seda, et te ise ei püüaks pidevalt eeldada ja juba tema eest otsustada, et sellest trepist ta ju ise üles ei lähe või kuidagi muul moel talle meenutada või „veenda“, et ta ju kardab ja kohe ise appi tõtata ning teatud treppidest käimisi vastavalt planeerida. See oleks pidev tema kartust kinnistav, kaudselt küll, kuid siiski mõjusalt. Niisiis, kui vähegi võimalik, püüdke olla ja käituda nii nagu seda muret ei oleks. Kui tüdruk aga ise ütleb või otseselt väldib treppi, siis lihtsalt aktsepteerige, et tema jaoks on nii ja kõik. Niipea, kui tütar teeb mõned sammud trepist üles, mida ta enne kartis, on see hea märk ja suur edu, mida tasapisi korrata kuni kartus taandub.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
