Minu imearmas tüdrukutirts sai neljakuuseks. Lapse isa töötab Soomes ja teda oleme viimasel ajal
näinud üle kahe nädala. Lapsega oleme kahekesi kodus, peamiselt toas, kuna korterist lapsega välja ukerdada on paras tüütus. Vii vanker alla, siis tule võta vankri teine osa, siis võta lapse kott, siis võta laps ja see kõik on kuidagi tüütu. Jalutamas pole me väga ammu käinud. Istungi oma lapsega kodus ja vahel käin ema juures õhtuti, ema tuleb järgi, käime tema juures ja õhtul toob meid koju tagasi. Ema ja laps ongi inimesed, kellega ma näost näkku suhtlen. Laps on mul nii hea ja tore, ta magab ilusti, ei ärka öösiti, magab 21.00-07.30. Tal pole gaasivalusid ja kõik on nagu hästi, ometigi mind tabab äkkviha, kui ta nutab. Olen ta peale karjunud, jätnud tema üksi karjuma, löönud teda tagumikule, pannud ta väga äkilise liigutusega enda sülest ära, ma tean, see kõik on nii vale. Seda ei juhtu tihti, seni on seda juhtunud ehk 2-3 korda. Kuid see pole õige ja ma ei tea mida teha. Ta on mul hea laps, kuidas ma siis ei kannata seda pisikest nuttu ära, mis
üldjuhul ei kesta kaua. Kui äkkviha mind tabab, siis tunnen ja tean, et pean eemale minema, kui juhtub, et karjun lapse peale või löön teda, siis peale seda tunnen süümepiinu, nutan. Kui laps on rahulik, olen ka mina, kuid vahel löövad lained pea peal kokku ja mu senine stabiilsus kukub kokku. Ma lihtsalt ei tea mida teha, otsin abi, ma ei taha vihahoos oma lapsele liiga teha. Tahan olla hea ema, kuid hetkel ma end sellena
ei tunne. Mida ma peaks tegema? Kuhu pöörduma?
Olete mures oma vihastamiste pärast ja mõistate, et asi pole üldse lapses ja tema nutus, vaid teis endis. Teie äkkviha võib viidata teie enda häiritusele, teie rahulolematusele, sellele, et teie enda vajadused on kahjustatud. On need vajadused ja seonduvad tunded siis teadvustatud või teadvustamata. Võimalik, et tunded ja sellest tulenev reaktsioon viitab liialt palju üksi olemisele, suurele vastutusele emana, üleväsimusele, mehe vähesele osalusule ja toetusele, emotsionaalse läheduse vähesusele või millelegi, millest olete pidanud loobuma, mis on teile tähtis, nt sõbrad, eneseteostus, hobid, meelelahutus jne. Mis see iganes on, on tähtis, et saakiste enda jaoks teadlikuks, mida vajate, et end paremini tunda, nö „oma tassi täita“, et saaksite oma lapsele anda, mida tema vajab. Laps aga vajab õnnelikku ema ja vanemaid.
Praegu on täitnud olulist rolli teie suhe emaga, kes on teile vajadusel toeks ja kellega saate suhelda. See on kindlasti hea ja oluline. Seejuures aga ei asenda hea kontakt emaga seda, mida saaks ja peaks täitma teie suhe oma mehega. Kui teie paarisuhe on häiritud mehe sagedase äraoleku tõttu, siis see võib olla ka põhjuseks, miks te end tasakaalus ja rahuolevana ei saa tunda.
Veel võib olla oluline mõelda sellegi üle, mida teile tähendab lapse nutt, milliseid tundeid see teis tekitab. Viha on see, mille pinnalt reageerite agressiivselt, kuid see on teisenenud tunne, st sekundaarne emotsioon. Selle pinna all võib olla abitus, hirm, üksindus, kurbus vm..nö esmane emotsioon, mis väljendub vihana. Võib ju olla, et äkkviha juured on koguni teie väga varajaste kogemustega seotud. Kuidas on teil endal olnud varem lubatud väljendada oma emotsioone, kurbust, abitust, hirmu ja nutta? Kuidas sellele on regeeritud, kas samuti vihaga, löömisega, karistamisega või ignoreerimise, tõrjutusega?
Nendele küsimustele ei ole kerge vastata, ega saagi üheselt vastata ja kindlasti ka mitte ainult teie kirja põhjal. Küll aga saate te ise mõelda sellele, mida teie vajate, et end hästi tunda, mida peaksite muutma oma praeguses elukorralduses ja suhetes. Kui aga siiski te ei leia oma muredele lahendust ega selgust iseendas, siis kindlasti on mõistlik pöörduda pereterpeudi või psühholoogi poole.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
