Ma ei tea, kust see hirm minu sisse on tulnud. Kasvasin üles turvalises keskkonnas, armsas peres oma ema ja isaga, olin oodatud ja armastatud laps. Mul on vanem ja noorem vend, neil selliseid probleeme pole. Vanemad on siiani koos, 36 a abielu, ja mul on nendega endiselt hästi soojad ja lähedased suhted. Kodus oli alati hea õhkkond, palju koosolemist, hellust, kallistamist jne, ka materiaalselt oli meil kõik eluks vajalik olemas. Väiksena olin väga emas kinni, mis samas ka loomulik ju. 1-2 aastaselt ei suutnud leppida, kui ema pidi korraks ära minema, isegi nt pooleks tunniks, ja mina jäin isa ja venna või vanaemaga. Nutsin lohutamatult ja rahunesin lõplikult alles siis, kui ta tagasi tuli. Neid olukordi oli tegelikult harva aga on meelde jäänud. Mäletan oma mõtteid sellest ajast: tundsin, et ka teised pereliikmed on mulle väga kallid ja mul oli nagu kahju, et nad ikkagi ei suuda olla mulle lohutuseks ja et ma neid sellega kurvastan(!). Ema oli minuga pikalt kodune, 3 aastaselt läksin lasteaeda. Olin oma vanuse kohta hästi arenenud, julge, seltsiv, rõõmsameelne, sain hakkama nii laste kui täiskasvanute seltskonnas. Mingeid probleeme nagu polnud. Samas mäletan ikkagi, et lapsepõlve õudusunenäod olid põhiliselt seotud sellega, kuidas nt keegi ei tule mulle lasteaeda järele ja jään üksi või et kuidas tulen õuest mängimast ja ei saa koduust lahti, seal elavad võõrad inimesed ja minu pere on mind maha jätnud.
Nüüd täiskasvanuna (olen 31) tunnen, et mul on raskusi suhetega, eelkõige püsisuhte loomisega. Ei lase endale kedagi eriti kergelt ligi ja samas kõige lähedasemates inimestes olen liiga tugevalt kinni. Nendega, keda tõesti usaldan, võin olla täiesti avameelne ja siiras. Igasuguseid lahkuminekuid, hüvastijätte elan sügavalt läbi, ka siis kui on tegemist lihtsalt mõneks kuuks ärasõitmisega ja lahkujaks olen ma ise. Alati on tohutu draama ja pisarad. Aasta tagasi kolis mu parim sõber teise riiki ja elasin seda läbi sarnaselt leinaprotsessile, eitusfaas jne (nt vaikne lootmine, et ta ikkagi mõtleb ümber). Kuigi suhtleme endiselt tihedalt, elasin seda üle nii, et ta justkui jättis mu maha. Paar nädalat tagasi kolis ootamatult ära mu kõrvaltnaaber ja jälle oli mul suur kurvastus, kuigi suhtlesime vaid tere-tasandil. Mulle tundub ikkagi see väga traagiline, et me ilmselt ei näe temaga enam mitte kunagi (praegu kirjutades saan aru kui jaburalt see võib kõlada).
Ma ei tea, kuidas selle hirmuga tegeleda. Tean, et põhjuseks peaks tavaliselt olema baasturvalisuse puudumine (?) aga ma ei leia oma lapsepõlvest mingit seletust... Loodan, et oskate ehk nõu või selgitust anda. Tänud
Olete mures oma kiindumussuhete tõttu, kirjutate, et on raskusi lähisuhete loomisega ning et suhete lõpetamine ja isegi ajutised eemalolekud tekitavad teis hirmu ja leinatundeid.
Inimese kiindumussuhete tüüp on tõesti kinni lapsepõlves, see võib jääda märkamatuks, kui elu kulgeb rahulikult ja turvaliselt, ent emotsionaalselt keerukas olukorras juhtub ikka, et nn alumine mudel kerkib üles, ja see kogemus võib olla traumaatiline, tekitada toimetulematuse-tunnet jms.
Baasilise turvatunde puudumine võib olla teie kirjeldatud probleemi põhjuseks, kuid seletuse otsimine polegi ehk nii oluline, kui püüd nüüd, täiskasvanuna, kiindumus-olukordadega toime tulla. Väga tihti ei leia inimene oma lapsepõlvest üles neid "kohti", mille mõjul ollakse nii- või teistsuguse käitumisviisi esindaja, sageli on asi selles, et lapsepõlves kogetu on mälus väga sügaval. On ju lapse toimetulekuvõime emotsionaalselt raskete olukordadega väga piiratud ja seetõttu surutakse juhtunu sügavasse alateadvusesse, ja seda ei saagi enam kätte.
Meil kõigil, kel vähem, kel enam, on omad lapsepõlvetraumad selja taga. Oluline on seda teadvustada, kuid tähtis on ka nende taha mitte peitu pugeda. Teadlikkus tähendab seda, et ma püüan hakata märkama, millal ma reageerin/käitun n-ö lapsepõlvemudeli kohaselt ja seda siis muuta. Esmane käitumine on ikka harjunud käitumine, nt kogete midagi ja esialgne reaktsioon on hirm, ahastus, abitus vms. Need tunded ära tundnud, saate endale öelda: ahaa, ma tunnen praegu seda ja seda. See on see, mida ma ikka tavaliselt tunnen sarnastes olukordades. Aga - kas ma saaksin tunda ka midagi muud? Kas ma saaksin anda juhtunule/toimuvale mingi muu tähenduse, kui see, mis ma esialgu andsin? Tähenduse muutumine toob kaasa ka tunnete muutumise. Oluline on õppida iseenda tunnete ja mõtetega kontaktis olema, siis saate paremini jaole. See on pikk protsess, kuid annab tulemusi, kui iseendaga järjepidevalt tegelete. Oluline on neis, teile keerukates olukordades endale öelda: jah, mu esimene reageering on see, mis alati (ja ilmselt jääbki selliseks), kuid järgmist reaktsiooni saan ma muuta. Ma ei ole enam abitu laps, kes nutab äraläinud ema pärast. Ma olen täiskasvanu, kes saab enda eest seista.
Kindlasti oleks abi ka sellest, kui saaksite seda protsessi teha läbi koos teie jaoks usaldusväärse terapeudiga.
