Mure seoses peaaegu 5-aastase pojaga. Olnud rõõmsameelne, avatud, tundeid hästi väljendav, aga viiimased 2-3 nädalat olnud justkui "omas mullis", otsib küll lähedust (tahab palju süles olla, kaisus magada), aga ei räägi, mis mure on. Kui küsin, viib jutu mujale. Ka kasvatajad lasteaias on täheldanud lapse käitumise muutumist. Näiteksm ängib lasteaias ja järgmine hetk annab teisele lapsele pehme klotsiga vastu pead... Eile oli sellise olukorra tunnistajaks. Varem on ta olnud pigem selline "õigluse rüütel", kes sellistesse olukordadesse sekkub.
Laps tunnistas ta ise, et tal on lasteaias "palju musti täppe," mida saab siis, kui kedagi lööb. Samas rõõmustas, et tal on ka kaks "tubli koristaja" täppi. Ma ei tea, kas nädal algab "puhtalt lehelt" või algab kuu.. Kuulsin nendest täppidest esimest korda. Ei pea sellist süsteemi õigeks, aga lasteaia töökorraldusse sekkuda ka ei taha.
Kodus oleme saanud asjad selgeks räägitud postiivse motivatsioonisüsteemiga (kui sa asjad ära koristad, siis saad hakata multikaid vaatama) ja erimeelsustesi pärast leppimist ja andeks palumist enam ei meenuta.
Samas ei usu, et see süsteem on lapse käitumise põhipõhjus, vaid pealkirjas mainitud isa-küsimuses.
Me ei ole lapse isaga kunagi koos elanud, sest rasedus tuli ilmsiks suhteliselt hilja ja selleks ajaks olime jõudnu juba lahku kolida. Kokku tagasi kolida ei tahtnud ei mina ega lapse isa, mul oli selleks ajaks uus töökoht ja elukoht 100 km kaugusel. Suhted on olnud üldiselt normaalsed. Viisakad, aga jahedad. Lapsele isast halba ei räägi, ei usu ka, et tema lapsele minu kohta midagi halvasti ütleks. Isa on nüüdseks 3 aastat uue naisega abielus ja neil on ka ühine laps. Minu jõmm oli suureks vennaks saamise üle väga uhke. Ka on see sündmus tihendanud tema kontakte isaga - varasema kord kahe kuu jooksul kohtumise asemel on nad näinud nüüd umbes 2 korda kuus. Nii suure vahemaa tõttu pole tihedamalt ka eriti võimalik. Ööd on ta isaga olnud siis, kui nad ühiselt vanavanemaid külastavad.
Mehelik eeskuju on mu lapsele alati tähtis olnud, talle on meeldinud "meeste asju " teha ja sugulastel külas viibides hoiab ta pigem meeste seltsi. Seega - ta otsib teadlikult mehelikku lähedust. Kahjuks elavad mõlemad vanaisad ka kaugel - rohkem kui 100 km, üks ühes, teine teises Eesti otsas.
Siiski ei osanud arvata, et isadepäeva tähistamine lasteaias tõstab üles teised probleemid. Kui laps oli ca 1,5 aastane, siis oli mul umbes aastane kooselu ühe mehega, keda laps hakkas omal algatusel "issiks" kutsuma. Arvan, et põhjuseks asjaolu, et kooselu langes aktiivse sõnavara omandamise aega. Laps jutustas selles vanuses juba üsna usinalt. Ja mitte pudikeeles, vaid selgelt 3-5 sõnaliste lausetega.
See kooselu oli aga minu jaoks nii vaimselt kui ka füüsiliselt vägivaldne ja tegelikult ka lapse jaoks. Kui mehe kass ründas last, siis süüdi polnud kass, vaid laps. Laps ei tohtinud mehe asju puudutada ja kui midagi katki läks, siis võtsin sõimu endale, et säästa last füüsilisest karistamisest. Tagantjärele ei saa ma ka ise aru, kuidas nii kaua vastu pidasin. Kahjuks nägi laps pealt ka minu suhtes toimunud füüsilist vägivalda. Õnneks mitte seda episoodi, mille järel suhte lõpetasin. Samas ma talle mõne aja pärast rääkisin talle, miks ma ei soovi selle inimesega enam suhelda. Väljendasin talle oma tundeid, et sellele mõtlemine teeb mind kurvaks ja mul on valus ja sellepärast ei soovi ma ka selle inimesega enam kohtuda. See oli nii vahetult pärast suhte lõpetamist kui jooksuvalt järgnenud aasta vältel. Siis oli vaikus kuni umbes vaheaja alguseni. Siis hakkas ta uuesti küsima, kus "minu issi" on ja "miks minu issi enam meie juurde ei tule". Täpsustavate küsimustega sain teada, et ta ei mõtle oma päris-isa, vaid seda teist meest. Ma olin sõnatu, aga tundus, et selle teema oli päevakorda taastõstnud süvendatud isade-teemalised lasteaianädalad.
Lasteaias isa-teemalistel vestlusel oli ta öelnud, et tema isa on surnud/Soomes tööl/ haiglas. Lasteaiaõpetajte tähelepanekute kohaselt on laps kinnine, hoiab pigem omaette ja on väga tujukas. Samas ronib sülle ja tahab isegi, et teda tassitakse. Paraku on 120cm ja 25kg lapse tassimine omaette vägitükk isegi meestele, seega pole seda puhtfüüsiliselt võimalik teha.
Eilne vestlus selgitas, et talle ei meeldi, kui lasteaias isast räägitakse. See teeb teda kurvaks ja kurjaks. Kui pakkusin talle võimalust laupäeval isaga koos aega veeta, siis ta alguses ei tahtnud isegi seda. "Tahan ainult koos sinuga olla." Kui selgitasin, et siis ta saab üle anda ka lasteaias isale tehtud kingituse, siis muutus ta veidi rõõmsamaks ja võttis võimaluse vastu.
Seega sel korral lahendasime olukorra nii, et lihtsalt ei läinud isadepäeva peole. Aga ma ei tea, kas see lahendab selle, et mu laps ei vajuks aeg-ajalt kurbusesse ja "omaette maailma" ning julgeks taas oma mõtetest ja tunnetest rääkida. Varem me ikka ütlesime, et "armastan sind", nüüd ta lihtsalt vaikib, kui talle nii ütlen. Ka siis, kui palun temalt midagi teha, siis ta nagu ei kuule mind, vaid on omas maailmas... Justkui magaks silmad lahti... Kas peaksime koos kuskilt abi otsima? Osa ütleb, et see läheb mööda ja on seotud sellega, et väljas nii pime ja kella keerati, aga ma ei usu seda. Varem pole midagi sellist oma lapse puhul täheldanud.
Tunnen end veidi abituna. Ei oska talle läheneda, sest senised vestlusviisid ei toimi. Ta lihtsalt juhib jutu mujale ja vaatab kurbade silmadega otsa.
Olete mures oma poja kurbuse ja tujutuse pärast ning seostate seda isa puudumise teemaga. Muidugi vajab iga laps nii isa kui ka ema, lapse kurbus ja tujutus on mõistetav. Isadepäeva peod lasteaedades on ikka rasked neile lastele, kelle isa elab perest lahus, on uues suhtes, kus on ka juba uued lapsed vms. Tõstavad ju nood peod eriti selgelt esile isa puudumise.
Lahutuse (ühe vanema puudumise) mõju on maailmas ka piisavalt palju uuritud, ja on leitud sedagi, et kui lahutatud vanem iseendaga emotsionaalselt hästi toime tuleb, tunneb ennast piisavalt turvaliselt ka temaga koos elav laps. Kui lapsel pole õieti isa olnudki, siis on see paha olukord muidugi, aga veel pahem on asi siis, kui lapse ema seda olukorda üle võimendab. Parim oleks seega konstruktiivne hoiak lapse kurbusesse: ma olen valmis sinu kurbust (ja kõiki teisigi tundeid) mõistma ja jagama, olen valmis sind kuulama, olen sinu jaoks olemas, kui sa mind vajad. Ja ka lootust ei maksa ju kaotada: ehk on teilgi ühel päeval lähisuhe, milles ka teie poeg end hoitu ja armastatuna tunneb.
5aastast süles tassida on tõesti raske, ja pole vaja ka. Eelkõige vajab laps teie hoolimist, toetust ja soojust, armastust, kannatlikkust. Kui last mõistvalt kuulate ja vastutus kõigis emotsionaalselt ülelaetud olukordades on kindlalt teie (mitte lapse) peal, on lapse koorem väiksem. Väga tihti reageerivad lapsed üle (ka õigluse rüütlid hakkavad teisi lööma, ka kõige elavamad ja uudishimulikumad tõmbuvad nurka) just seetõttu, et nende olulised vajadused on katmata ja nad ei jaksa olukordade pingele vastu pidada. Neis olukordades on oluline olla tähelepanelik, kuulav ja mõistev lapsevanem, kelle sõnum lapsele on: ma saan aru, et sul on raske, ja mina olen ikka sinu jaoks olemas, kuulamas ning kallistamas; mina tean, kuidas asjad maailmas käivad – kallis laps, sina ei pea kõige selle eest vastutama, seda teen mina.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
