Tere,
Kuna me ei oska enam mehega oma jõududega hakkama saada ega oska last aidata, siis pöördun esiteks siiapoole. Nimelt eriti just viimasel ajal ei taha meie 4,5 aastane tütar oma voodis magada. Ta nutab ja palub, et võiks tulla meie kaissu. See ei ole niisama jonn, seetõttu see meid murelikuks teebki. Ta südamest palub ja lausa anub, et võiks meie kõrval magada. Kui küsin, miks sa ei taha oma voodis magada, siis ta vastab, et ta ei tea. Küsin, kas ta kardab midagi, vastab, et ta ei tea. Istun ta juures siis öösiti ja rahustan, et ta ei pea millegi pärast kartma. Emme issi valvavad teda. Emme issi ei lähe kuhugi. (me magame lastega ühes toas, aga lastel on omad voodid). Emme issi väga armastavad teda ega lase kellelegi talle haiget teha. Istun öösiti ta voodis, hoides ta kätt. Kui nii kui oma voodisse lähen, hakkab jälle nutma.
Lõpuks võtame ta ikka enda kõrvale. Siis ta veel lubab, et homme magab oma voodis, aga õhtuti jälle sama asi.
Kuni 1,5 aastani magas ta meie juures, vahelduva eduga oma voodis, mis oli meie voodi kõrval. Siis sündis talle õeke, kes magab meie voodi kõrval omas voodis. Tema voodi on meie voodi ligida, aga ta pole algusest peale tahtnud seal magada. Oleme isegi rääkinud, et tuleb aeg, kus lapsed peaksid üldse hakkama oma toas ja oma voodites magama, aga praegu ei kujuta küll seda olukorda ette. Tahaksime väga mehega teada, kuidas me peaksime käituma? Kuidas me saaksime teada, miks ta ei taha oma voodis magada. Mida ta pelgab või kardab. Ise ta ei oska kahjuks sõnadesse panna. Mõtlesin, et pöördun psühholoogi poole, kui nägin seda võimalust, et neti teel abi küsida.
Saan aru, et hetkel on laps mingil põhjusel väga kurb, kui peab oma voodis magama. See ei ole alati nii olnud. Te olete püüdnud lohutada ja julgustada, kuid asjatult. Oma praeguses voodis pole ta algusest peale tahtnud magada, kuid te ei tea miks.
Ma saan aru nii, et probleem on nii teil mehega, kuna te tahate oma voodis kahekesi magada ja end välja puhata kui ka lapsel, kes mingil põhjusel kardab oma voodis magada. Kindlasti on vaja lapsel kuulda teie selget ja armastavat seisukohta, et teie voodi kuulub öösel teile kahele. On loomulik, et see kurvastab last, kuid tal tuleb aidata eralduda aina rohkem emast. Lastel on arenguliselt vaja emast aina rohkem eralduda. Vahel võib väikese õe sünd mõjuda loomulikke protsesse takistavalt. Sel juhul tuleb aidata lapsel oma emotsioonide ja võimalike valude ja kadedusega toime tulla.
Lapse jaoks mõjub kõige suurema abina esialgu aktiivne kuulamine, mis tähendab, et laps tunneb, et keegi tõeliselt püüab mõista, mis temaga toimub. Te võite vanematena kuulata ja sõnastada ümber selle mida te kuulete ja selle, kuidas teile tundub, et laps ennast tunneb. Laps täpsustab siis seda või kinnitab ja räägib edasi. Vanem ikka kuulab ja peegeldab. Laps saab enda sees toimuval lasta välja voolata. Kasuks tuleb tegelikult see, kui vanem väldib lohutamist, selgitamist ja julgustamist. Kui vanem hakkab lohutama, siis annab see lapsele sõnumi, nagu tema tunded oleksid valed. Laps aga vajab, et ta oleks aktsepteeritud ja vastuvõetud kõigi oma tunnete ja mõtetega. Laps tahab, et vanemad võtaksid teda tõsiselt. Vanem saab last tõsiselt võtta ka siis, kui ta ise teab, et toas ei ole midagi ohtlikku tegelikult ning jääb ka enda juurde kindlaks, et vanemate voodis magada ei saa.
Kui last aktiivselt ja empaatiliselt kuulata („Sa ei taha oma voodis üldse magada“ ,„See teeb sind kohe nii kurvaks“, „Jaa, ma näen, et see ajab sind väga väga nutma“). Kuulamise puhul on esiteks hea, et laps saab oma emotsioone väljendada ja lisaks hakkab kooruma ka tegelik põhjus. Kui püüate lapse kehakeelt jälgides tunnetada, mida ta tunneb, siis saate sõnastada erinevaid asju samm sammult ning selle läbi hakkab ka laps ise aru saama, mis on põhjus ja mis ei ole. Näiteks: „Sulle ei meeldi see voodi“, „Sul on halb/ ebamugav oma voodis olla“, „Sa tahaksid, et sinu voodis oleks midagi teisiti“ või „Sa ei taha, et emme ja issi kahekesi voodis magavad“, „Sulle ei meeldi, et väike õde on emme-issi voodile lähemal“. Kuulamine on loominguline ja empaatiline protsess ja see ei pea viima lahendusteni. Vahel piisab kuulamisest ja probleem hakkab ainult tänu mõistetud olemisele vaibuma. Teinekord hakkab kooruma üks võimalik põhjus ja siis saab laps ise hakata pakkuma lahendusi. Kui vanemad on kehtestanud, et neil on vaja kahekesi magada, et välja puhata, siis võib laps hakata pakkuma ideid, mida oma voodi või toa juures muuta, et tal oleks seal tore ja põnev magada.
Kindlasti tasub ka sellele mõelda, kas laps saab päeval piisavalt ema-isa jagamatut tähelepanu. Võimalik, et öine ja õhtune nutt võimaldab lapsele tähelepanu ja suurel hulgal vanemate armastust. Võib mõelda, kas armastust saaks pakkuda öö asemel rohkem päeval ja muudel viisidel. Kuna peres on väiksem laps ka, siis võib olla, et suuremal lapsel on kujunenud oma viis, kuidas ema enda juurde saada. Sel juhul tuleb ikkagi väljendada vanematel oma selgeid piire ja vajadusi ning anda lapsele võimalus väljendada oma ideid, kuidas magamine toredamaks muuta. Päeval tuleks püüda anda sel juhul rohkem tähelepanu.
Kirjast ei selgunud, millised on peres õhtused rituaalid. Ka need loovad kindlust, aitavad rahustada ning tekitavad lapsele vajaliku rütmi.
Kokkuvõttes võib öelda, et vanematel tuleb näidata oma vajadusi ja seejärel lubada empaatiliselt lapsel oma tundeid väljendada. Enda sees on vaja tunnetada selget usku, et lapsel on turvaline oma voodis/toas magada. On vaja usaldada, et laps suudab koos vanemate abiga luua enda voodisse turvalise ja mõnusa pesa, kus puhata. On loomulik, et lastel on raske hakata vanemate pakutavast turvalisusest lahti laskma, et luua turvatunnet ise. Esialgu on see segadust tekitav, kuid piisavaks eraldumiseks on vaja vanemate usaldust ja mõnusat kodust õhkkonda. Mida rohkem vanemad panustavad enda heaolusse ja oma suhtesse, seda mõnusam on kodune õhkkond ja lastel on siis lihtsam oma keerulisi arengulisi ülesandeid läbida.
Muidugi võite ka psühholoogi poole pöörduda, sest siis saate rääkida täpsemalt oma lapse käitumisest, mida olete ise juba proovinud ja otsida koos häid lahendusi.
Kuulamise kohta võite lugeda T. Gordoni raamatust "Tark lapsevanem" või A.Faberi ja E.Mazlishi raamatust "Kuidas rääkida lastega nii, et nad kuulaksid ja kuulata nii, et nad räägiksid".
Laste nutmisest on üks väga hea raamat Aletha Solterilt "Nutt ja jonnihood" (www.print.ee)
2 lugejat arvavad, et see vastus oli abistav.
1 lugeja arvab, et see vastus ei olnud abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
