Kes oskaks pakkuda head nõu,kuidas aidata abivajavaid lapsi?Minu abikaasal on eelmisest kooselust 3 tütart,15,13 ja 11 a.Lapse emal on veel 2 nooremat last,kummalgi eri isa.Laste ema pole kunagi tööl käinud,elab abirahadest.Tal on elukaaslane,noorima lapse isa,kes teeb juhutöid.See mees aga liialdab alkoholiga,on vägivaldne ja kimbutab tüdrukuid.Lastel on pidevalt puudu riietest,soojast söögist ja kodus puuduvad normaalsed tingimused õppimiseks-ei ole kirjutuslauda,lapsed magavad mitmekesi ühes voodis,pole korralikke voodiriideid.Riided on mustad,ema ei hoolitse laste eest,toad on pidevalt koristamata,puudub ka soe vesi,et tüdrukud saaksid end korralikult pesta.Kõigil kolmel on raskusi õppimisega,keskmine on düsgraafik,ta vajaks erilist aitamist kooliasjades,kuid see ema on võimetu teda abistama.Tüdrukutel on jälle tunnistustel kahed,kaks vanemat on mitu korda klassikursusi korranud.Oleme isaga igal aastal toonud lastele hulga riideid(väga korralikke,mitte humanitaarabist),jalanõusid,kooliasju,kuid neid riideid ei pesta,ei parandata ja juba mõne kuu pärast näevad nad välja nagu kaltsud.Väga raske on teha selgeks 13 aastasele tüdrukule,et peab tegema sooja vett ja riideid ise pesema,seda tehakse alles siis,kui riided on väga-väga määrdunud ja kuna pole ka pesumasinat,siis on laps võimetu neid puhtaks saama.Kõige nooremal(11) on probleem pissimisega ja ta "sirtsutab" püksi,koolis teda seetõttu pilgatakse,sest ema ei pese piisavalt tihti aluspesu ning laps haiseb.Tahaksin lapsi kuidagi aidata,kuid kuidas?Enda juurde me isaga neid võtta ei saa ruumipuuduses,meil on omal alla aastane tita ja plaanime teist.Isa saadab iga kuu raha,kuid see läheb tervele perele ja pole mingi lahendus.Eelmisel aastal,kui võõrasisa ahistas tüdrukuid,tegin kirjad kohalikku omavalitsusse ja lastekaitsesse,kuid midagi ei muutunud,sest laste ema eitas kõike(võimatu,et ta sellest ei tea),ütles et see mees ei ela seal,kuid tegelikult elab,ka tüdrukud eitasid juhtunut,sest häbenesid ja kardavad võõrasisa.Ka ei saa nad enam toimetuleku toetusi,sest korteril on suured üürivõlad,lapsed ei saa ka enam koolis tasuta süüa,sest on liiga vanad.(saavad vaid algkooli ealised).Ka pole abistavaid vanavanemaid,üks on hooldekodus ja teine alkohoolik.Kas oskab keegi head nõu anda?Ja palun ärge öelge,et pean 3 last enda juurde võtma või isa rohkem raha saatma.Me elame hoopis teises Eesti otsas,vahe on 180 km,seega on suhtlemine üsna piiratud.
Ikka peab kohaliku omavalitsuse poole pöörduma ja kui nad kohe midagi ette ei võta, siis suure kella külge asja panema - maakonna lastekaitse, riiklik lastekaitse jne. Pealegi on isal sama suur õigus lastele. Kas isa laseks oma lapsed siis panna lastekodusse?
Ehk on abiks see, kui kontakteerute tüdrukute õpetajatega - nemad saavad ka ju nö tunnistada, et probleem on.
Ahistav võõrasisa on tõsine probleem. seda ei julge lapsed ise loomulikult välja öelda, aga seda enam peaksid asjast teadlikud täiskasvanud tegutsema - võimalik, et laste psüühika on juba tõsiselt kahjustunud.
Ma tõesti ei saa aru, kuidas saab öelda, et tüdrukuid ahistatakse, aga me ei saa neid enda juurde võtta - kas mitte mingit võimalust ei leia. Sugulasi pole rohkem? Nad on sinu mehe lapsed sama palju kui sinu beebi ja see laps, keda te plaanite.
Armas sinust, et sa muretsed, aga siin on vaja tegutseda ja väga otsustavalt.
Kas te pole mõelnud kuskilt kasutatud pesumasinat muretseda? Ka selliseid asju liigub. 1 kuu raha asemel pesumasin näiteks.
Teema on tõesti valus,sest tahaksin lapsi kuidagi aidata,kuid ei ole nõus tooma ohvriks oma perekonda ja väikest last.Kolme suure teismelise,väga probleemse,erivajadustega lapse endajuurde võtmine oleks äärmiselt riskantne,pole mul lastele pakkuda isegi omaette tuba,ka puudub mul kogemus ja tahtmine selliste riskilaste kasvatamiseks.Ma pean endale aru andma,et see käik muudaks kogu mu elu ja ma ei tea selle tagajärgi ning pole kindel,kas oleksin valmis sellist hinda maksma.Tuleksid lapsed ju minu juurde mitte mõneks päevaks vaid pikkadeks aastateks.Oleme arutanud,et kui võtame enda juurde ühe,siis tuleks teistele leida mingi kasupere,kuid siis peaksin algatama pika ja keerulise protsessi läbi lastekaitse,et emalt laste äravõtmist algatada.Aga mida tunneksid need teised kaks,keda me ei võta? See pole lahendus.Mis puutub kasutatud pesumasinasse,siis 4 aastat tagsi juba said ühe,kuid "see olevat katki läinud ja siis keegi olevat selle odavalt ära ostnud".Telekas viidi joomatuuride ajal pandimajasse.Peame veelkord mehega nõu pidama ja tõenäoliselt tuleb hakata vallavalitsusega asja tõsiselt arutma.
ma ei tea, kas see asi toimiks, aga on olemas teatud riiklikud koolid erivajadustega lastele, ma ei mõtle rasket vaimupuuet, vaid lihtsalt mahajäämust. Lääne Virumaal näiteks Vaeküla, kus osa lapsi elavad internaadis. Omavalitsuselt saab vast kõige paremat teavet. Mina ka ei võtaks neid lapsi enda juurde, aga väike noomitus Mariannele: alustades uut elu teadsid ja mehe varasemast perest ja sündinud lastest. Mees peab praegu tegelema nelja lapse üleskasvatamisega, on ta tugev veel suuremat peret ülal pidama? Võib olla veel üks variant, et alustada ikka 13 aastasest, aidata tal põhikool lõpetada ja kutseõppeasutusse minna. Käia on veel väga pikk tee. Nõuka ajal olid internaatkoolid, neid ei oleks tohtinud nii kergekäeliselt sulgeda, nüüd pole abivajajaid kuhugi panna. Igal juhul anna läbi foorumi teada kuidas teil läheb.
Probleem vajab kiiret lahendust, sest lapsed vajavad abi ja normaalseid elutingimusi. Ennekõike, arvan ma, on see ikka laste isa probleem. Abikaasast lahkumine ei tähenda, et ta enam oma laste eest muretsema ei pea. Kui puuduvad teil endil sobivad elutingimused, siis tuleb neid mujalt otsida. Arvan, et võiksite ( teie ise, sest teil süda valutab ja laste isa loomulikult ka) ikka minna kohaliku valla (seal, kus lapsed elavad) sotsiaalnõuniku juurde ja oma probleem ära rääkida. Kui see tulemust ei anna, siis maavalitsuse juures on lastekaitse töötaja. Arvan, et võiksite kohe alustada sellest, et leiate sobivad telefoninumbrid ja lepite kokku aja, millal kohale lähete. Sageli jäävad telefonivestlused pealiskaudseteks ja toovad vähem tulemusi, kui silmast silma vestlused. Lastel on võimalik minna kasuperesse ka nii, et vanematelt ei võeta nende õigusi. Lihtsalt kasupere aitab lapsel suureks kasvada ja laps saab ka oma kodus käia, kui ta ise tahab. Lastekaitsetöötaja teab neid võimalusi ja ehk ka peresid, kes oleks nõus last ( või lapsi) enda juurde võtma. Ka õpilaskodu idee on hea. Vabariigis on nüüd juba mitmel pool toredaid väikseid koole, kuhu on rajatud õpilaskodu. Ka neid võimalusi võiks uurida. Kui võimalused selged, siis küsige ikka lastelt ka, mida nemad soovivad, arvavad.
Tahan teile, Marianne, tunnustust avaldada, et võtsite selle probleemi oma südameasjaks. See, et kirjutasite, on juba esimene tubli samm lahenduse poole. Loodan, et te ei jää nüüd alustatud teel seisma, vaid käite selle eduka lõpuni läbi. Soovin teile jätkuvalt südamesoojust nii oma kui abikaasa lastega tegelemisel. Ja head uut aastat teile kõigile!
Aitäh,et olete mulle vastanud .Kindlasti võtan midagi ette,sest tahan tüdrukuid aidata.Jah olen ka ise mõelnud,et aitan keskmisel tütrel lõpetada kooli ja kui ta soovib ja tal on tahtmist õppida,toetan teda ametikooli õpingute ajal.Tüdruk on küll abikooli programmi järgi õppija,kuid see ei takista tal ametit õppimast,ta ise tunneb huvi juuksuri töö vastu ja miks mitte aidata tal seda õppida.Vastaksin veel Emmeliinale,et minu mees ei jätnud oma peret maha,vaid naine hakkas käima "küla peal" ja sai võõralt mehelt lapse.Kolmanda ja neljanda lapse(kes ei ole minu mehe laps) vanusevahe on vaid 1a3kuud.Siis jättis ema lapsed isa juurde,läks teise mehe,"oma suure armastuse" juurde,kust ta juba paari kuu pärast välja löödi.Selle neljanda lapse jättis oma õe juurde ja ise läks uue mehe juurde 100 km eemale,kui ta oli aasta ära onud,hakkas minu mees nõudma laste toetusrahasid oma nimele,sest need läkis emale ja lapsed ei saanud midagi.siis tuli laste ema ja viis lapsed ära.kui mees tööl oli.Minu mees oli 8 aastat üksi,enne kui meie hakkasime koos elama.Meie oleme lapsepõlvest tuttavad,ta oli minu tädipoja sõber.Kuna kaugel ääremaal elades polnud võimalust enam korralikku töökohta leida,tuli ta tagasi Tallinna oma ema juurde.Jah,minu lapsed on minu soov ja viie lapse kasvatamine on piisavalt suur koorem ja vastutus,kuid minu vanemad ja pere nõuavad,et ma ei tohi loobuda oma elust nende teiste laste pärast.See on õige.Oleme lapsi palju aidanud,minu emale meeldib väga kõige vanem tüdruk,kuid eaka(75a)inimesena pole ta enam suuteline last aitama või enda juurde võtma.Kurb lugu sai.Tegelikult oleks lapsed juba ammu tulnud emalt ära võtta ja kasuperedesse määrata.
Kui vähegi võimalik, ehk kirjutad siia aeg-ajalt, kuidas asjaajamine läheb. Õnnetuid lapsi on Eestis palju ja ehk saab keegi teada, kuidas on võimalik lapsi aidata ja mida see aitajale tähendab: bürokraatia, milliste ametnikega peab suhtlema jne.
Jõudu!
See pole lahendus.Mis puutub kasutatud pesumasinasse,siis 4 aastat tagsi juba said ühe,kuid "see olevat katki läinud ja siis keegi olevat selle odavalt ära ostnud".Telekas viidi joomatuuride ajal pandimajasse.Peame veelkord mehega nõu pidama ja tõenäoliselt tuleb hakata vallavalitsusega asja tõsiselt arutma.
