Mismoodi lahendada olukord, kus kodust kaob raha (esmakordselt) ja võib aimata, et üks lastest on selle võtnud.
Ühel lapsel on tekkinud uued asjad, mille hinna ja saamise kohta mõtleb välja järjest uusi lugusid. Nende asjade hind on tõusnud 7 eurolt 47-le.
Ta on varem kodust salaja "laenanud" sülearvuti 3-ks kuuks ja ei ole seda tunnistanud.
See 16 aastane laps nõuab, et vanemad talle tõestaks, et arvuti oli sel ajal tema käes (Tegelikult ta ju teab ise, et võttis selle salaja kaasa).
Mismoodi lahendada see olukord kui lapsel on tunne, et talle on kõik lubatud, tal on karistamatuse tunne ja ta ei tunnista ühtegi oma tegu, ta nõuab vanematelt kõige tõestamist.
Mismoodi taastada usaldus kui laps valetas ja mõtleb järjest uusi valesid välja ja ei tunnista oma tegu? Kuidas temaga üldse käituda, kas jättagi ilma karistuseta, sest ta ei tunnista oma tegu või informeerida kooli või politseid?
Kui laps näeb, et tegu jääb karistuseta, siis võib see ju korduda.
Lapsega ei ole võimalik isegi arutleda, miks ta seda tegi, kui ta ise ütleb, et tema pole midagi teinud.
Ei oska enam kuidagimoodi...Lihtsalt maha vaikida? Emal on väga keeruline leppida vaikides teadmisega, et tema 16 aastane poeg varastab oma kodust.
See teeb kohutavalt haiget ja tekitab küsimuse-mismoodi edasi?
Olete märganud, et teie kodust kaob raha ning 16-aastasel pojal on tekkinud uusi asju. Emana olete väga mures ja küsite, kuidas võiks taastuda teiepoolne usaldus lapse vastu, kes valetab, mõtleb välja uusi lugusid oma asjade saamise koha pealt ning ei tunnista oma tegusid?
Miks üldse noorukid varastavad? -iga käitumise iseärasus väljendab mõnd vastuseta jäänud vajadust. Varastamise puhul on inimesel tunne, et tal on loomupärane õigus salaja võetavale asjale. Põhjuseid on seinast seina. Vargus võib olla nii ühekordne piiride kompamine kui tõsine mure, mille taga on sotsiaalprobleemid, vanemliku hoole puudumine ja nooruki psüühika iseärasused, näiteks impulsiivsus.
Noorukieas kasvab ka grupi/eakaaslaste surve ja varastamine võib olla tingitud kas vajadusest olla sarnane (omada samu asju, mis teistel), et tunda gruppikuuluvust või tõestada midagi (julgustükk).
Iga pere toimib oma reeglite ja kokkulapete põhjal. Kuidas on teie pere kokkulepped taskuraha osas, ehk vajaksid need ümbervaatamist, avatud arutelu, mida ja milleks poeg vajab.
Teisalt võib asjade kodunt kaduma hakkamine olla ohumärgiks- milleks poeg ikkagi raha kulutab? Kõige mustem stsenaarium, et uimastid.
See, et nooruk oma tegusid eitab, on tema viis antud olukorrag toime tulla, ehk enesekaitse.
Olukord on teile murettekitav ning küsite, et kuidas edasi. Kuigi toote välja, et rääkida pojaga ei saa, on suhtlemine ja aus ning avatud dialoog parimaks võimaluseks tekkinud olukorra muutmiseks. Kindlasti ei soovita tegeleda karistuste väljamõtlemise ning elluviimisega - noor õpib siis vältima vahelejäämist ja karistusi ning ebakohane käitumine vaid jätkub (ka trotsist- teen ikka!) ning teievahelisi suhteid see paremaks ei tee.
Andke pojale teada, et teil on mure ja te soovite seda temaga arutada, sest te näete, et tema saab teid aidata. (kutsute nö koostööle) Leidke sobiv aeg ja koht ning väjendage mina-keeles oma muret (mida olete näinud, mis kahju te sellest saate ning mis tundeid see teis tekitab). Jätkuvalt kuulake poja vastust teile ning sõnastage see talle tagasi. Vestlus hakkab tööle, kui suudate jääda rahulikuks, ei süüdista!!!, ei kritiseeri, ei tee etteheiteid, ei paku lahendusi. Poeg saab teile end avada, kui tunneb, et te siiralt tahate teda aidata ja ei soovi teda ähvardada karistustega ega karistada. Eesmärgiks on saavutada koostöösoov. Kuidas seda olukorda muuta? Mida me saame ette võtta? Mida mina saan teha, mida sina omalt poolt välja pakud?
Politsei poole pöördumise asemel võiksite abi leida psühholoogiga konsulteerides. Kui poja koolis on koolipsühholoog, võiksite ühendust võtta temaga.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
