Minu abikaasal on eelmisest kooselust kolmeaastane poeg.
Tasume lapse eest igakuiselt elatist, aga lapse ema pojal isaga kohtuda ei luba.
Üldiselt võib öelda , et me oleme päevakorral vaid finantsküsimustes.
Et laps hakkas augustikuust käima lasteaias saime arve, millest ema andmeil peaksime maksma pool.
Ka antud arvest poole tasumine ei ole probleem, oleme mehega mõlemad seisukohal - kui on saadud laps, siis tuleb lapse eest hoolt kanda...
Tahaksime , aga kuidagi motiveerida lapse ema last isa juurde lubama.
Oleme kaalunud varianti , et mainime arve osalist tasumist kui hea tahte väljendust, millele vastates ema omapoolselt võiks samuti head tahet üles näidata ning lapse isa poole lubada.
Just seepärast, et raha on ainus põhjus , miks lapse ema lapse isaga suhtleb.
Teisalt tunneme , et eetilistel kaalutlustel on see vale ja Perekonnaseaduses ettenähtud õiguse nö. ostmine , aga lootes tulemust on kiusatus seda rada minna suur.
Kas elatist tasudes oleme me kohustatud üldse lasteaiamaksu ja söögiraha tasuma?
Kuidas me sellest tupikseisust välja saame? Kohtuhagi ning hagi tagamise avaldus on meil kokku pandud, aga ka sellesse ei ole meil suurt usku. Ilmselt eirab lapse ema kohtuotsust kuni kohtutäituriteni välja ja sellesse olukorda ei soovi me panna last.
Tegelikult oleks kohus pidanud juba elatishagi arutamise korras Täitemenetluse seadustikule toetudes ka kohtumisõiguse reguleerima nagu lapse isa palus , aga jättis selle tegemata - nähes , et lapse ema ei oleks siis ka elatise osas kokkulepituga nõus olnud.
Valusad mälestused suhte purunemisest võivad põhjustada olukorra, kus täiskasvanud unustavad oma kurbuse ja haiget saamise sees lapse vajadused. Siiski on lapsel õigus suhelda mõlema vanemaga ja lapsega koos olev vanem ei tohi takistada lahus elaval vanemal lapsega suhtlemist (perekonnaseadus § 143). Elatise maksmist lapsega kohtumisega siduda siiski ei saa.
Saan aru, et olete kohtu teel saavutanud kokkuleppe kindla summa elatise maksmiseks ja võib mõista, et summa kindlaks määramise osas olid vaidlused, samas on mul vähe infot selle kohta, kuidas olid omavahel seotud lapse elatise nõue ja see, et suhtluskorda ei arutatud. Lasteaiatasust poole maksmine tundub olevat vastutulek, kui elatis on juba kokku lepitud aga nagu ka ise kinnitate: see ei ole mõjutanud lapsega suhtlemise võimaldamist.
Olukorras, kus ühel vanemal ei ole võimalik lapsega suhelda soovitan esimesena pöörduda kohaliku omavalitsuse lastekaitsespetsialisti poole, kes püüab pooli lepitada ja kui see ei õnnestu, siis tuleb taaskord kohtusse pöörduda ja nõuda suhtlemiskorra kindlaksmääramist. Protsess võib olla pingeline, aga samas kui muud variandid on ära proovitud ja kokkulepet muul viisil ei saavutata, siis pole teist valikut.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
