Minu elu on alati raskeks teinud avalik esinemine, kõik mis on seotud sotsiaalsete tegevusteg. Selle kohta on mul alati negatiivsed arvamused, eeldused, oletused, järeldused ja nende pärast ma kannatan koguaeg-pidevalt täiesti asjatult, sest nende arvamustel pole ju tegelikult mingit tõde all, et see kindlalt nii on. Seega kannatan koguaeg mitte mingil kindlal põhjusel, lihtsalt omaenda negatiivsete arvamuste ja oletuste pärast (läheb halvasti; olen kohmetu; pole kindlasti nii hea esineja, kui teised – ühesõnaga enesekriitika, enesematerdamine ja iseenda alavääristamine).
Teen haiget koguaeg iseendale ja ise toidan enda niigi madalat enesehinnangut – täpselt see, mis kirjeldasin, on see, mis toimub minu sees 1 päev enne esinemist. Ma juba eelmine õhtu teen kõik oletused, eeldused, arvamused ja järeldused ära (kõik igaljuhul täiesti negatiivsed ja mittetõesed), olenemata, et kõik on väljamõeldud mu peas ja mitte mingil kindlal põhjusel juba eelmine õhtu olen kõik läbi elanud ja kogenud-muidugi kannatanud, toitsin enda niigi madalat enesehinnangut, kritiseerisin ja alavääristasin ennast ja siis MA OOTAN JÄRGMIST HOMMIKUT, ET ESINEDA JA TUTVUSTADA END ENESEKINDLALT JA JULGELT NING TULLA KÕIGEGA EDUKALT TOIME? Nii käivad siis minul asjad! MA ISEGI HÄMMASTAN ISEENDA ÜLE!
Nii ongi minu elu olnud: Ma tegelikult ilmselgelt sooviksin kõigega hästi toime tulla ja ära teha ning ammugi mitte eelmine õhtu kõik negatiivselt paika ära panna, aga see, mis eelmine õhtu, hommikul toimub – see ongi nii automaatne mu sees ja nii tugev, et see ei allu enam minu kontrollile ega tahtele ja nii toimubki nö iseendale vastu töötamine enne sündmusi ja ma ei saagi teha korralikult sündmuse ajal seda, mida ma soovin teha – sest eelnvalt enne sündmust on toimunud negatiivne sisekõne (automaatne ja alateadlik), see viib konfliktideni ja järjest suurema rahulolematuseni iseendas ehk ma soovin midagi, aga minu sees olev töötab mulle koguaeg vastu (negatiivne sisekõne, mis on alateadlik ja tugev).
Mida Teie sellisest asjast arvate ja kas sellisele asjale on üldse lahendust? Kas on üldse võimalik, et saan kunagi asju normaalselt hakata tegema, st et lõppeks alateadlikult iseendale vastu töötamine?
Saan teie kirjast aru, et teid häirivad tunded, mis tekivad enne iga avalikku esinemist ja mille käigus te kaotate usu, et suudate hästi esineda, et olete halvem kui teised, elate läbi negatiivseid stsenaariume, teete endale haiget ja otsustate, et te kukute läbi. Ja kuigi te teate, et järgmisel hommikul esinete enesekindlalt ja julgelt, jätkate samasuguste mustrite kasutamist, millega põhjustate konflikte ja järjest suuremat rahulolematust endaga. Olete otsinud vastust, kas sellel on üldse mingit lahendust ja kuidas lõpetada iseendale vastu töötamine.
Hirm avaliku esinemise ees on üks kõige enamlevinud ja suuremaid hirme ja väidetavalt tunneb seda suuremal või vähemal määral 75% inimestest. Saan teie kirjast aru, et hirm esineb eelmisel õhtul ja ei sega teil otseselt esinemist – kirjutate, et see läheb teil tavaliselt suurepäraselt.
Paradoksaalsel moel saadakse sedasorti hirmu vastu abi tavaliselt esinemisoskuste harjutamisest grupitreeningutel ja praktikast. Kaasaegsed grupitreeningu meetodid annavad võimaluse saada videotagasisidet koos grupiliikmete arvamustega ja professionaalse nõustamisega, mis loob edaspidiste esinemiste jaoks palju suurema kindlustunde. Saate teada, mida teha selleks, et mõjuda kindlalt ja jätta hea mulje ning kindlustunne omakorda vähendab esinemiseelset ärevust.
Ka võimalikult sage praktika, eriti kui selle käigus saate positiivset tagasisidet, suurendab aegamööda enesekindlust. Seepärast tasub võimalusel alati kohe pärast esinemist küsida teie esinemist jälginud tuttavatelt, kuidas esinemine läks. Üldiselt on nii, et mida sagedasemad on esinemised, seda kiiremini muutub see „tavaliseks“ ja enam nii suuri probleeme ei põhjusta. Teie kirjast ei selgu päris hästi, kas seoses kogemuse suurenemisega on midagi teie ärevuse hulgas ja viisides muutunud. Kui aga tajute juba väikest muutust paremuse poole, siis annab see aluse arvata, et praktiseerimisest võiks kasu olla.
Veel aitab ärevusega seotud sümptomite leevenemisele kaasa kohvi ja alkohoolsete jookide ning kange musta tee tarvitamisest loobumine (kuigi kirjast ei selgunud, kas te mõnda neist tarvitate), sest need suurendavad organismi erutusseisundit ja võimendavad sümptomeid.
Kirjast ei saanud aru ka seda, kas teie esinemised eeldavad ettevalmistustöid ja millal te neid teete. Vahel aitab esinemisärevusega seotud sümptomite leevenemisele kaasa ka esinemiseks varasem ettevalmistamine. Nii ei pea täiendavalt muretsema, kas kõik saab õigeks ajaks valmis ja kas te teemat piisavalt hästi valdate. Hea ettevalmistus peaks kindlasti sisaldama ettekande kõva häälega läbi rääkimist. Nii jääb esitatav jutt ka keha mällu ja see suurendab taas kindlustunnet.
Kirjast ei selgunud, kas olete oma seisundiga toimetulekuks proovinud rahustavaid harjutusi – kõhuhingamist, meditatsiooni, kujutlusharjutusi, joogat jms. Kui võimalik, võiks ka neid harjutusi proovida, kuna need aitavad mõtteid kontrollida, samal ajal ärevust vähendades.
Üldiselt on aga meetodid, mis toimivad iga inimese puhul erinevad ja teil tasub võimalusel neid kõiki proovida, et leida endale sobivaim.
Kui ükski neist nõuannetest ei anna positiivseid tulemusi, või te ei suuda neid rakendada, tasub alati küsida nõu terapeutidelt. Esinemishirmu, nagu ka teiste hirmudega toimetulekuks sobivad hästi kognitiiv-käitumuslikud teraapiad, mis aitavad oma mõtteid ja hirmusid olulisel määral kontrolli alla võtta ja vähendada.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
