Olete ju nõus, et paljud probleemid lastega võivad tulla hoopis meist enesest? Vähemalt mina tunnen nii. Ma ei suuda 1,5 a. lapsega kodus olla rohkem, kui nädal aega järjest. Siis peavad tulema päevad, kui laps käib mõni tund päevas kusagil eemal. Või pean saama ise kodust eemale, muid mõtteid ja tegevusi. Mulle aga meeldib kodus üksinda olla rohkem, kui ennast välja sundida kohvitama või poodlema, eriti pärast väsitavat päeva lapsega.
Seega, kui see kodus veedetud aeg (koos õues jalutamistega muidugi iga päev) liiga pikaks osutub, tuleb mul peale sügav depressioon ja selline tunne, et... no löön varsti rusikaid vastu seina. Vihastan selle väikese olevuse peale kes kisab ja röögib ja ajab näost tatti välja ja ma ei saa aru, mida ta tahab. Keelebarjäär. Peab ennast meeletult taltsutama, et mitte teda lüüa...
Ma ei kujuta ette, mida teevad, üksikemad, kes peavadki lapsega igal pool koos käima ja KOGU aeg koos olema kuni nad iseseisvuma peavad hakkama? Millised on variandid, kui lapsehoidjad, sugulasi pole? Tõesti kedagi ei ole, kes appi saaks tulla? Kas siis löövadki vanemad lapsi, kui enam ei jaksa?
Ma lihtsalt ei taha, et see juhtuks. Ma ei suudaks endale andestada...
Tema pole ju süüdi, laps oli minu valik. Kas oli tõesti ainult minu valik? Kas mul on õigus seda raskustunnet kellegagi jagada ja ennast süüdi tunda, et ma ei jaksa? Kas ma pean ennast õigustama, et miks ma ei jaksa?
Ma usun, et see, mida sa praegu sellises olukorras tunned, on üsna loomulik ja sa oled tubli:
* et sa oled endale teadvustanud, et sul on vaja aega iseendale (meil kõigil on seda vaja, lastel ka) ja nii meil kui meie lastel on vaja vahepeal ka teiste inimeste seltskonnas olla.
* et sa tegeled iseenda ja enda emotsioonidega.
* et sa annad endale aru, et laps on laps.
Alati ei jaksagi kõike, ja vahest ongi seda kõike korraga liiga palju. Ja endale vahepeal puhkust anda on ka väga oluline. Sest kui sinu "karikas" on tühi, ei ole sul ju lapsele ka suurt midagi anda.
Saan väga hästi aru ka sinu olukorrast, kui pole kedagi, kelle juurde laps natukeseks jätta, et endale pisut aega anda. (või pidasid sa silmas üldiselt üksikvanemaid?) Selle koha pealt ei oska ma paraku eriti head nõu anda. Sest nii pisikest ei saa üksi tunnikeseks-kaheks mängutuppa ka viia. Aga põhimõtteliselt peaks olema ka selliseid mängutube-lastehoide, kes võtavad ka pisikesi mõneks ajaks hoida. See on küll tasuline, aga võib seda väärt olla. Teine võimalus on kuidagi mõne teise (üksik)vanemaga "liitu astuda" ja aeg-ajalt teineteise lapsi hoida.
Mina (umbes sama vana lapsega) arvan ka, et igas nädalas peabki olema paar tundi OMA AEGA. See ei ole see, kui laps magab lõunaund (sest kodust siis ikka välja minna ei saa) või ööund, kui ise oled juba surmväsinud pikast päevast. Mina sain mehega kaubale, et ta võimaldab mul paar tundi iga nädal üksi väljas käia - mina käin tavaliselt kinos. Lihtsalt istungi üksi ja vaatan paar tundi mõnda filmi, mis on hoopis teine maailm kui minu titemaailm hetkel Tulen tagasi, on oma laps jälle nii armas ja tahaks teda vaid nunnutada Samuti meest.
Aga kui seda võimalust ei oleks, siis ma kindlasti palkaks kasvõi selleks paariks tunniks nädalas ühe noore toreda lapsehoidja (kasvõi mõne vastava eriala tudengi), kes vaataks lapse järele ja annaks mulle seda hingetõmbehetke. Nad saavad kindlasti hästi hakkama, kui pisutki juba üksteist tunnevad. Mõtle, tõesti, kas Sul on mõnd sellist võimalust?
Olete teadlik sellest, et vajate aeg-ajalt lapsest puhkust, omaette olemist, aega, mis on täiesti teie päralt. Küllap vajavad kõik emad võimalust olla ka oma lapsest veidi eemal, mõned emad vajavad seda rohkem, teised vähem. Hea, et teil on vajadusel ka toetajaid ja lapsehoidmine saab korraldatud. Samas saan aru, et miski teeb teile ju ka selle juures muret. On see depressiivne meeleolu, vihastamised, see, et te ei suuda piisavalt lapsega olemist nautida, ei saa temast aru ja see ajab teid närvi? Võimalik, et see kõik kokku, sest kõik see ongi omavahel seotud. Kui vajate lihtsalt aeg-ajalt puhkust ja seejärel olete jälle piisavalt laetud, siis nii toimigegi. Teie vajadused on esmatähtsad, et suuta lapse eest hoolitseda, jaksata tema jaoks olemas olla, märgata olulist, pakkuda talle oma olemasoluga turvalisust, sh kindlasti ka emotsionaalses mõttes tema jaoks kohal olla. 1,5-aasatane laps erinebki beebidest selle poolest, et vajab emmet uuel viisil ja otsib ja vajab väga lähedust ja on väga tundlik ka emaga toimuva suhtes. Seejuures muutuvad nad järjest aktiivsemaks, uudishimulikumaks, nõudlikumaks ja emadele väsitavamateks.
Kui teile näib, et teil esineb liialt palju põhjendamatuid vihahooge ja te ei tunne lapsest rõõmu või näib teie elu laiemas tähenduses rõõmutu, vahel mõttetu, olete kaotanud huvi nende asjade vastu, mis varem teile korda läksid, lähete kergesti endast välja jne., siis võib ju ollagi, et kogete depressiivset meeleolu ja vajaksite arstiga konsulteerimist. Depressiivsust saab ju ravida, pole ju vajadust seda eitada ja püüda kuidagimoodi kannatades toime tulla. Teie heaolu, teie tervis, on väga tähtis ka lapsele. Võib ju olla, et ka laps kogeb seda, et teie meeleolu ei ole stabiilne, reageeringud ettearvamatud või impulssivsed, näeb teie närvilisust ja seepärast on ka tema nutud ja tujukused kerged tulema, mis omakorda jälle teid ärritavad.
Kindlasti aga ei saa kirja põhjal väita, kas teil on tegemist depressiivsusega või mitte. Kui aga oletate selle võimalikkust, siis on mõistlikum pöörduda spetsialsti poole.
Tulen tagasi, on oma laps jälle nii armas ja tahaks teda vaid nunnutada