Küsimus on selline. Kas teisel täiskasvanud inimesel on õigus korrale kutsuda võõrast last, kes kiusab teist last. Esiteks võttis ta ära võõra lapse jalgratta, sõitis sellega ning seejärel hakkas jalgadega võõra lapse ratast peksma. Täiskasvanud inimene sekkus sellesse olukorda ning kiusaja karjus , et \"mis sa õiendad\". Kuidas on ? Kas peaksin pealt vaatama, kuidas teist kiusatakse või on see teise mure ja ei peaks sekkuma?
Tagasisidet ootama jäädes,
Helis
Suures piires nii agressioon (jõuline sekkumine) kui ka alistumine (pea liiva alla pistmine) riivab sügavalt inimlikku väärikust. Seega on kõige lühem vastus: jah, sekkuda, kuid küsimus on selles, kuidas seda teha nii, et see tooks kaasa häid lahendusi. Kindlasti leidub elus ka neid olukordi, kus ka jõuline käitumine on kohane, ent kuna täiskasvanu on lapse jaoks mudel, siis on parem käituda sel moel, et lapski saaks kogemuse, et pingerikast olukorda on võimalik lahendada rahumeelselt ja mõjusalt.
Kirjeldatud olukorda saab vaadelda kahel viisil: kui te näete, et probleem on kahe lapse vahel, siis saate võtta vahendaja rolli, püüdes uurida, mis lastel juhtus, et olukord sellise pöörde võttis. Kui on võimalik kumbagi kuulata ja mõista ning uurida mõlema vajadust, siis on ehk võimalik ka leida mingi positiivne kokkulepe kahe lapse vahel.
Teine võimalus selles olukorras näidata, kus läheb teie piir: teie õiglustunne saab ilmselt kannatada, kui näete kedagi ülekohtuselt käitumas. Teistele oma piire näidata on kõige tõhusam ennastkehtestava sõnumiga, mille eripära on, et see jätab ruumi ka teisele poolele, tema arvamusele ja tunnetele. „Sinu käitumine mõjutas mind nõnda ja selle tulemusel tunnen end nõnda. Sul on võimalus mind selles mõista ja aidata“ – ütleb see sõnum. Sõnumi mõjusust suurendab see, et seda öeldakse minakeeles – endakohaselt, mis annab lootust, et öeldu ei ärata vastupanu ning sellega on raske vaielda. Vastupanu korral (seesama: mis sa õiendad) tuleks teist poolt kuulata, et püüda temast aru saada ning seejärel öelda uus endakohane sõnum juhtunu kohta.
Just kehtestava käitumisviisi abil on võimalik säilitada oma väärikus ükskõik kui keerukas situatsioonis, mil teie vajadused (või inimlik väärikus) on ohtu sattunud, olgu see seotud (võõra) lapse, ülemuse või sõbranna käitumisega.
Loomulikult on ka olukordi, kus enesekehtestamine ei aita, sest teine pool ei ole nõus oma käitumist muutma. Sel juhul võib tegu olla konfliktolukorraga, mille lahendamiseks on vaja konfliktilahendusoskusi, eelkõige oskust läheneda ühisele probleemile mitte lahenduste, vaid vajaduste kaudu.
Usun küll, et on väga tähtis seista enda eest. Võõra lapse eest seistes seisite ju ka iseenda eest. Osati seisite ka „kiusaja“ eest, kes täiskasvanu käitumise kaudu sai ju temagi olulise sõnumi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
