Tere! Mure järgmine - purunes pikk kooselu ning sellest kasvamas 4-aastaseks saav laps. Üritame nüüd jõuda eksiga kokkuleppele, et kuidas lapse eest hoolitsemist uues olukorras jagada. Algul leppisime kokku, et laps veedab reeglina 2 tööpäeva õhtut isa juures peale lasteaeda ning tuleb koju ehk siis minu jurde tagasi umbes uneajaks (20.00-21.00). Vastavalt võimalusele tegeles isa lapsega ka vahel pühapäeviti. Nii kestis olukord umbes 4 kuud, vahepeal tulid sisse ka umbes nädalased pausid, mil isa oli töö või reisidega hõivatud ning laps siis minu juures. Nüüd oleks minu soov jõuda kokku leppele, et laps ööbiks 2 ööd nädalas isa juures, et laps teaks, et kui on "issi õhtu", et siis ta ööbib seal. Raske lahkuminek, kolimine meie vanast kodust välja (kus eks elab nüüd koos uue elukaaslase ning tolle lapsega) on mullegi mõjunud ning tunnen, et vajan ka isiklikku aega, mil saan trennis ja kinos käia jne, suhelda tuttavatega jne. Lapse isa ei taha eriti leppida sellega, et tekiks selline rutiin, ütleb, et "vahel võib küll laps seal magada, aga laps peab teadma, kus tema kodu on" - olen sellega nõus, et lapsel peab olema turvatunde tagamiseks üks ja kindel kodu, aga samas vajan ka mina aega iseendale - kas peaksin end selle pärast süüdi tundma? kas lapse jaoks on liiga suur koormus jääda isa juurde ööbima 2 õhtut nädalas? ta ise ei ütle selle kohta midagi negatiivset ning enamasti tahab minna, seal muidugi küsib tihti minu kohta, aga samas ei saagi ju loota et harjumine isa uue perega ning elukorraldusega tuleks päevapealt, minu arust tuleks vaikselt edasi harjutada kuni ei ole mingeid tagasilööke ning laps läheb sinna hea meelega. kui jätta liiga pikk paus, siis ta äkki just ei ole nõus isa juures olema? tahes tahtmata küll tekib minul mulje, et ma justkui pean kauplema, et isa ikka tegeleks oma lapsega ning et mina olen halb ema, et vajan ka aega endale. Nõuanded oodatud!
Olete mõlemad mehega püüdnud säilitada järjepidevat suhtlemist lapsega ja üldiselt on see ka laabunud. Hästi on ka see, et lapsele meeldib mõlemas kohas ja miski ei viita ka sellele, et laps oleks muutunud elukorraldusest häiritud. Oma mõju on lahutusel kindlasti, kuid tundub et olete suutnud lapsele siiski pakkuda võimalikult turvalist viisi kohanemiseks. Seda oleks hea ka jätakta nii, et laps tunneks end hästi, see tähendab, et mõlemaga säiliks piisav kontakt ning kodu oleks üks ja kindel koht. Ainus, mis praegu aga keeruliseks osutunud, on leida edasipidiseks sobiv lapsega seotud elukorraldus.
Mehele ei sobi kindel rutiin ja lapse ööseks jäämine 2 x nädalas, sest ta viibib sagel reisidel. Selles osas ta ilmselt lähiajal midagi ei muuda. Teia aga arvate, et laps võiks 2 korda nädalas ikkagi isa juures olla. Seda vajate teie, et oma elu ja tegemisi planeerida. Veel saan aru nii, et laps on harjunud kodus ööbima ja isa juures hakkaks teie järele igatsema. Teie arvates ta ei harju seepärast, et ta ei ole seal piisavalt sageli.
Selles olukorras ei peaks te kumbki end süüdi tunda või end halvaks lapsevanemaks tunnistama. Küsimus on selles, kuidas leida selline lahendus, mis sobiks mõlemale ja loomulikult oleks hea ka lapsele. Milline lahendus see oleks, seda on kõrvalt ju raske pakkuda. Küsimus on selles, kas olete mõlemad mehega valmis teineteise vajadusi mõistma ja arvestama. Pole vajadust kahelda, et te mõlemad soovite lapsele head. Samuti on ju loomulik, et teil on oma elu ja teil on õigus iseendale mõelda, samuti on mehel oma elu, töö, millega ta tahab arvestada. Püüdke leida omavahel üles need asjaolud, mis on kindalt olulised, määratlege see vajaduste kaudu. Näitkes vajate aega meelelahtuseks, trenniks jne. (mõni asi on eriti tähtis, mõni teine aga vähem). Sama ka mees – kas on tema vajadus olla valmis minema ootamatult nädalaks reisile, olla kindel, et laps suudaks kohaneks öösiti tema juures uinuda ilma teie juuresolekuta või veel midagi muud. Pange need asjaolud kasvõi kirja. Ja alles siis hakake pakkuma lahendusi (nt 2x nädalas öösel isa juures on lahendus millelegi, mitte kellegi vajadus). Lahendusi võibolla erinevaid, mõned neist püsivad, mõned kindla rütmiga, mõned vaid vastavalt olukorrale jne. Kõige olulisem sobiva lahenduse leidmiseks on hoiak, et kõigi asjaosaliste vajadused on olulised. Usun, et leiate sobiva viisi ja teie lapse kogeb, et tema vanemad austavad teineteist ja et te hoolite üksteisest.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
