Tere. Meil on 1,5 aastane poeg. Lapse isa elab nädala sees teises linnas aga nädalavahetused (vahel ka pikemalt) on isa kodus perega. Laps ja isa saavad omavahel väga hästi läbi ja hakkama - mängivad, söövad, kallistavad ja hullavad jne. Mõned nädalad tagasi oli isal puhkus, mille veetsime kõik ühiselt kodus. Vahetult enne seda sain just poja potil käima (sh kuiv öine mähe) ja öine magamine oli ka juba päris tubli (ta on olnud koguaeg mitte kõige parem magaja), ärgates vaid 1-2 korda öösel ja uinudes paari paiga. Peale isa puhkust on laps muutunud poti suhtes taas tõrksaks (istub potile aga pissib ikka maha või mähkmetesse) ja öine uni on väga rahutu. Mõned korrad olen pannud teda õhtul magama tavalise 20 minuti asemel tunni. Eile taipasin, et laps arvatavasti kardab magama jääda (eile õhtul oli isa kodus ja uinumiseks kulus tund), kuna ta justkui jäi magama aga siis tegi jälle silmad lahti ja piiksus (teeb seda, kui tal mure on). Lisaks sellele püherdas ta enne magama jäämist, justkui otsiks õiget magamise asendit. Proovis ennast nõmmata kroksu (kõhuli jalad kõhu all nagu beebid kõhus). Tavaliselt magab sirgelt külili või selili. Lõpuks uinus külili aga öösel oli ennast jälle kronksu tõmmanud. Võtsin ta vastu hommikut oma voodisse (mida vahel teen selleks, et ta natuke pikemalt magaks) aga ta ei suutnud enam magama jääda, kuna tahtis panna mulle näpud suhu (justkui kontrollida minu olemasolu) aga mulle ei meeldi see, kui ta mu suus surgib.
Kas võib olla, et kuna isa oli puhkusel ja nüüd taastus tavaline rutiin, kus isa on kodus vaid nädalavahetustel, kardab laps, et issit ei ole enam nii tihti kodus ja et äkki läheb ära ka emme? Üks paha lugu on veel see, et isa läheb tööle alati varahommikul nii, et poja seda ei näe ega saa head aega öelda.
Kuidas ma saaksin aidata lapsel tema turvatunde tagasi saada? Kuna olen lapsega kodus, siis veedame temaga päevad koos. Käime õues, mängime toas, külastame laulutundi, käime ujumas jne sh saab laps palju hellust - teda kallistatakse, musitatakse, ta saab süles olla jne. Issiga räägime nädala sees telefoni teel vahel harva ka skypes. Teiste hoida on ta vaid korra kuus ja seda pole hiljuti juhtunud. Laps ei ole suur rääkija veel ent saab päris tublisti aru asjadest. Olen talle püüdnud rääkida, et emme ei lähe kuskile ja issi on tööl ja tuleb varsti tagasi. Aga ei tea palju ta sellest aru saab.
Tänan ette
Esiteks ütlen, et lapse arengus teatud tagasilöögid on normaalsed. Eks lapsed arenevadki nii, et teevad edusamme ja siis jälle väsivad ning koguvad end mõne aja pärast uuesti. Seega ei pruugi olla mõnedel rahututel öödel või selles vanuses potti mitte pissimisel veel suurt põhjust ega probleemi. Laps hakkab päriselt oma soolt kontrollima alles 2-3 aastaselt. Pakun siiski mõned mõtted, mida võite kaaluda ning ise vaadata, kas teil nendest abi võib olla.
Väikesed lapsed on tõepoolest tundlikud neid ümbritseva keskkonna suhtes. Ütlete, et olete märganud, et lapse käitumisharjumustes on näha muutusi seoses isa tööl ja kodus olemise rütmiga. Väikese lapse arengut mõjutab see, kuidas ta tõlgendab ümbritsevat maailma ja tõlgendamist mõjutab see, kuidas ta näeb vanemate suhestumist maailmaga. Seetõttu tasub alati ka emal ja isal olla teadlikud oma tunnetest ja mõtetest. Vahel hakkab laps reageerima ema või isa muredele või pingetele. Laps ei pruugi tajuda pingete põhjust, kuid tema keha reageerib lihtsalt pingele ja väljendab seda oma käitumisega.
Tavaliselt mõjutavad paarisuhet koos- ja lahusolemised. Kohanemist vajab nii kokku saamine kui ka jälle üksi jäämine. Sellisest pidevast kohanemisest räägivad paljud paarid, kes erinevatel põhjustel peavad regulaarselt eraldi elama. Kirjast ei selgu, kuidas mõjub teile endale see rütm, kuidas mehega elate. Lapse arengule on oluline see, kuidas vanemad lapsega tegelevad ja teda armastavad, kuid veelgi rohkem mõjutab lapse arengut, kuidas vanemad omavahel paarisuhtes on. Mehe ja naise vaheline armastus, lähedus ja avatus on see, mis loob kodus õhustiku, milles laps areneda ja kasvada saab. Ideaalset suhet ei ole olemas ja ei peagi olema. Lihtsalt tasub märgata, kas lapse käitumise muutuste taga võivad olla paarisuhtes olevad pinged. Teatud pinged on igas paarisuhtes, kuid mida teadlikumad on mees ja naine ning mida rohkem nad võtavad teineteise jaoks aega, seda tervislikum kogu perele. Tunded, millest ei räägita, mõjutavad kõige rohkem lapsi. Seega võite lihtsalt oma paarisuhte peale mõelda ja vaadata, kas on pingeid, millest oleks vaja rääkida.
Kirjast sain aru, et räägite ja kinnitate lapsele, et emme ei lähe kuhugi ja issi on tööl ning tuleb tagasi. Olen teiega igati nõus, et isegi kui laps ei räägi, siis on oluline lapsele anda sõnad selle kohta, mis peres toimub. Lapsed harjuvad sellega, et vahel on muresid, kuid neil on vaja tunda, et vanemad tulevad nende muredega toime. Lastel on vaja tunda, et ka vanematel on piisavalt tuge ja et vanemad oskavad endale abi leida, kui neil peaks seda vaja olema.
Väikeste lastega peres läheb loomulikult suur osa tähelepanust ja energiast lapsele. Tasub aga alati meeles pidada, et paarisuhte jaoks tuleb lihtsalt spetsiaalselt aega võtta ja leida lapsele nendeks hetkedeks hoidja. Paarisuhte rahulolu mõjutab kõige enam lapse emotsionaalset seisundit. Te küsisite, et kuidas saate aidata lapsel tema turvatunde tagasi saada. Seega soovitan teil endalt küsida, kuidas saate oma rahulolu ja turvatunnet veel enam suurendada. Kas on midagi, mida vajate? Kuidas saaksite oma vajaduste eest veel paremini hoolitseda? Kelle abi selleks vajate? Kuidas mees teid veel paremini toetada saaks? Võib olla saate teie oma meest kuidagi toetada? Saan aru, et hoolimata vahemaast, suhtlete oma mehega tihti ja see on väga hea. Füüsiline koosolemine ei ole ju ainuke avatud suhtes olemise viis. Seega lapse ärevuse korral soovitan alati küsida endalt, kas olete ehk ise millegi pärast mures ning sel juhul leida viis, kuidas ennast toetada ning kinnitada ka lapsele, et ta ei pea muretsema, kuna lahendate omad probleemid ise.
Tänan vastuse eest. Tore, et püüdsite probleemile laiapõhjalisemalt läheneda. Õnneks on minu ja mehe vahelised suhted head ja sellelt pinnalt ei tohiks pingeid lapsel olla. Tundub, et poja on jõudnud hoopis sellesse arenguetappi, kus väga kiivalt vanemate (eriti ema) külge klammerdutakse ja kardetakse neid kaotada ning üksi jääda. Püüame poja hirmule mitte alust anda ja ehk ta saab varsti oma rahuliku une tagasi ja leiab taas tee potini ka.
