Tere!
Mul on oma muret raske kirjeldada, probleeme esineb mitmes eluvaldkonnas. Kui alustasin ülikoolis käismist, tekkisid mul sundmõtted igal õhtul kõike kontrollida, kraane, elektriseadmeid, uksi (kas on lukus), tulesid. Ma ei suutnud neist mõtetest vabaneda, seetõttu seisin selle asja kõrval, mida "kontrollisin" ja ei uksunud, et kõik on korras. Sellise tegevuse peale kulus mul u tund, enne magama minekut. Praeguseks olen suutnud end rohkem kontrollima hakata, ma suudan enamjaolt ära minna ja uskuda, et kõik on korras.
Kuid viimasel ajal olen hakanud märkama endal kiireid meeleolumuutusi. Mul on noormees, kellega olen koos olnud juba 3 aastat. Olen märganud enda puhul sellist asja, et kui ei saa oma tahmist, hakkan ette kujutama, et kõik on halb ja paha ja et mu elu on täiesti läbikukkunud, ja ma olen võimeline selle teema kallal halama ja nutma tunde, vahepeal tekib isegi selline tunne et lähen hulluks. Ja mu meeleolu on võimalik alla viia väga kergesti. Üks asi, millest ma ka eriti aru ei saa on see, et ma tahaksin olla seksuaalvahekorras, kuid kui midagi peaks minema valesti, või midagi mulle ei meeldi, siis on võimalik, et see vajadus läheb üle ja asendub vihaga. Ja mu noormehe lähenemiskatsed on minu jaoks siis lihstalt vastikud. Ma ei tea mida ma tunnen, kas tahan seda või mitte. Ja siis olen ma võimeine vihkama ennast ja enda keha, vihkama seda, et mul on vajadused ja et mu noormees üritab mulle läheneda.
Ka minu peres on prageu keerulised lood, minu ema käib psühholoogi juures, kuna tal esinesid ärevushäired ja paanikahood. Ta saab sellekohast ravi, aga see mis tal need tundeid esile tõstsid raputas ka mind korralikult, nii et käisin isegi selle sama erapsühholoogi juures, põhiliselt sellepärast, et kuida solla toeks nii et ma ei võta tema muret endale (olen võimeline olema ühel hetkel väga tugev, aga siis ise selle käes vaevlema). Ma sain sealt palju uusi teadmisi ja miks ma nii käitun. Tema põhjendas minu kontrollimise vajadust sellega, missugue on minu suhe isaga. Kuna ma ei saa oma isaga eriti hästi läbi, ta ei oska minuga (ega ka teiste inimestega) suhelda, ei oska näidata ennast hellana ja inimlikuna, sukeldub töösse ja ainus lõõgastumisviis on alkohol. Ta heidab ka mulle ette, et minu elu on mõttetu, kuna ei ole veel iseseisev, et olen noor ja oma peaga mõelda ei oska jne. Võib-olla see kontrollimise vajadus on seotud kuidagi sellega.. Enesetõestamine või ongi vajadus kontrollida.
Nagu ma ka enne väitsin, kui miski ei lähe minu suhtes minu noormeehag nii nagu mina tahan, siis võtan endale õiguse vihastada. Sellest vihast ei ole ma kellelegi rääkinud, aga am tunnen, et ei suuda juba praegu enam täiel rinnal elada, mul on inimestest alati esimene mulje pigem negatiivne, mind ei üllata miski ja miski ei paku piisaval määral rõõmu. Ja ma tunnen et olen arg, et teha oma elus mingeid suuremaid muudatusi, ei julge võtta ka vastutust. Olen märganud et mul on tekkinud rääkimisel raskusi. Just kõneledes, õiged sõnad ei tule meelde ja käänded on nagu valed, mul laused ei ole nagu soravad.
Kas see kõik võib olla seotud minu perega, või minu mingisuguse identiteedikriisiga, või on see depressioon? Kas ma peaksin võtma kuskil psühholoogi seansse? Pean mainima ka et need viha ja nutuhood ja meeletu kurbus algas mul juba varem, kui olin tada saanud oma ema olukorrast, ehk need ei pruugi olla seotud. Ma hakkan vägaa kergesti nutma ja vihastan ka väga kergesti. Ma tean et peaksin suutma oma tunded lahti lasta, aga tihti ma ei taha seda, sest ei taha neid tundeid uuesti tunda (ja need kiirelt vallanduvad nutu ja vihahood ei ole tõeline põhjus, miks mul need esinevad), ja mind valdab meeletu kurbus ja enesehaletsus. Ma ei tea mis selle kõige taga on ja kuidas saavutada eneserahu.
Te olete kogenud mitmeid raskusi ja seda juba varasemast ajast. Mõnedele probleemidele olete leidnud ka selestusi, kuid praegu olete siiski otsimas viise, kuidas jagu saada kurbusest, meeleolu kõikumistest, leida rahu ja tasakaalu. Koos psühholoogiga olete püüdnud mõista, kuidas olete mõjutatud oma vanematega toimunust, kuid praegu olete siiski jätkuvalt otsimas, mis takistab praegu oma elust rõõmu tundmast. Ilmselt polnud emaga seonduva kaudu olukorra teadvustamine siiski teile endale piisav. Usun, et selle teadvustamise protsessiga võiks siiski edasi minna. Kuigi te olete juba püüdnud vabaneda, olla mitte liialt seotud emaga toimuvast, siis näib, et paljuski, mida olete lapseeast alates kogenud, mõjutab teid siiski oluliselt ja jätkuvalt. See on väga tõenäoline, et olete olnud kaasatud nii ema ärevusest, kui sellest, kuidas isa on teid kohelnud. Nii võib vanema alkoholi tarvitamine kujunedada lapses määramatust, kontrollimatust ja hirmu. Kui laps ei koge piisavat turvalisust oma vanematelt, siis kandub see nende hilisematesse suhetesse. Nii võib näida ohtlikuna ka ümbritsev maailm, uued olukorrad, mistahes muutused, sest ei ole seda kindlustunnet pakkuvad turvalist kogemust, mille toetuda. Kui te ei saa rahu, tunnete survet asju üle kontrollida või on raske end tunda noormehega vabalt, siis ilmselt on need vanad seosed veel liialt tugevad, seletamatud kahtlused ja ärevus tuletab end meelde.
Kui te olete mõistnud, et teie praegused raskused on alguse saanud juba varasemast, siis edasi oleks hea veenduda selles, et teie võimalus on ka neid mitte nö kaasas kanda. Kui teie isa on teile sisendanud, et te ei saa hakkama, teie elu on mõttetu jne. , siis see on või oli vaid tema arvamus. On lihtsalt väga kahju, et ta nii arvas. Teie ei pea midagi tõestama ja teie ei pea seda hinnangut võtma tõe pähe. Kindlasti leiate palju kinnitusi selle arvamuse ekslikuse kohta.
Keegi ei saa olla juba varasest noorusest iseseisev ja mitte keegi ei ole ka küpses eas eksimatu, igaüks võib tunda end vahel ebakindlana. Samuti ei ole olemas ühtki inimest, kes ei kogeks ebaedu, teeks mõttetusi, oleks vahel abitu, nõrk või kurb. Kõik tunded on loomulikud ja lubatud. Kellelgi ei ole õigus otsustada teiste üle, millised nad peaksid olema, isegi vanematel mitte. Teie ise saate määratleda, milline olete ja nüüd on aeg seda teha. Kui saaksite mõelda endast kui eraldiseisvast isiksusest, tunda sõltumatust tunda ja mõelda iseenda eest, mitte lastes end haarata kaasa kellegi survest endale, lubada olla endale ka olla nõrk, vihane ja kurb, siis võivad taanduda ka need ilmingud, mida kirjeldate.
Keskenduge iga päev sellele, mis on teil hästi, nautige igat õnnestumist, hästi veedetud tundi, koosolemist noormehega ja sõpradega. Otsustage ise, mida tahate ja mis on teile tähtis ja lubage endale seda, mida vajate. Kõik see võib aidata teil eristuda oma vanemate ja lapsepõlve probleemidest, leida isseennast ning seelääbi luua ka uuel viisil lähedus oma noormehega.
Siiski võib olla kirja teel saadud arvamusest jääda väheseks, et piisava muutuseni jõuda. Võtke seda kui mõtteainet ja toetust juba teie poolt alustatud protsessile. Vahel on vaja enamat, järjepidevust ning spetsialisti arvamust, nt koos psühholoogiga vabadeda enesehaletsust (nagu kirjeldate), toetada uut „mina“, tunda rõõmu lähisuhetest praegu.
Kui enesetunne on liialt rõhuv, igapäevast elu ja toimingut pärssiv, kui te ei leia midagi, mis teile rõõmu pakub ja energiat annaks, kui jätkuvalt tunnetate survet liialdatult asju üle kontrollida, meeleolu kõigub põhjendamatult, siis pöörduge psühhiaatri poole, et koos mõelda, mis on teile parim.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
