Ma saan aru, mis minuga toimub, aga ma ei saa aru miks see nii on. Mul on selline kummaline probleem, nimelt kuna ma olen alati harjunud palju rügama, töötama, vabal ajal koguaeg lugema raamatuid, mediteerima ja üldse kõik, mis on seotud iseenda kallal töötamisega jne. Siis kui ma aegajalt luban endale olla niisama, kuulata tümpsukat muusikat, minna peole, olla niisama, siis käivad peas mõtted, et peaksi ikkagi töötama, mediteerima, raamatuid lugema jne. Täna on nt terve päev see nii olnud, kuna otsustasin natukene olla niisama ja minna nt sõprade juurde, telekat vaadata ja niisama olla. Aga kohe tekkis selline konflikt psüühikas, et ei tohi mingil juhul niisama olla, koguaeg peab mediteerima, töötama, trenni tegema, õppima jne. Selline tunne, et see konflikt matab mu maha. Ainuke lahendus vist on sellele tõesti see, et ma ei ole niisama, ei vedele, ei kuula muusikat, ei ole sõpradega niisama, vaid ainult käin trennis, õpin, töötan, loen raamatuid, mediteerin.
Olete oma sisemise konflikti küüsis. Tegelete intensiivselt iseendaga, töötate palju, treenite end nii füüsiliselt kui vaimselt. Kogu vaba aja püüate väga sisukalt veeta, kuid teid haarab seletamatu rahutus, kui endale lõõgastust ja meelelahutust lubate. See näib teie jaoks olema midagi keelatut, mida ei saa endale lubada. Mõtlemiskoht on selles, mis siis teiega juhtub? Teete endale etteheiteid? Milline mõtteviis keelab teid niisama olemist nautimast? Millised tõekspidamised, suhtumised sellele vastu töötavad? Kust see pärit on? Kas võib olla, et teete endale etteheiteid ja need omakorda on saanud alguse varasemast east, mil kogesite kellegi halvustamist, ranget korralekutsumist ja nõudlikkust? Võimalik, et olete pidanud juba lapsena tõestama midagi, teenima ära kellegi heaksiidu ja tunnustuse ning selle nimel pidevalt pingutama. Ilmselt selleta poleks te olnud justkui väärt tunnustust ja armastust. See omakorda pole võimaldanud tunda end iseendana kogu oma terviklikkuses. See on vaid oletus ja võtke seda vaid kui üht võimalikku arutlust, mis on kujundanud teie poolt kirjeldatud rahutust ja sisekonflikti.
Iga inimese juurde kuuluvad erinevad omadused ja vajadused, igalühel on oma eripära, mis ei saa väljenduda vaid distsiplineerides ja heakiitu väljateenides. kuid väljastpoolt saame me sageli signaale sellest, et mõned on keelatud, mittesoovitud ja leiavad hukkamõistu ning seeläbi õpitakse varakult ka eitama mingit osa iseendast.
Võib ju ka olla nii, et pidevalt tegutsedes ja tehes seda endale huvitavates valdkondades ongi teie jaoks parim. Kuid ilmselt poleks teil tekkinud ka enda jaoks küsimusi, kui leiaksite, et see nii on. Tähtis on see, et te iseend sellisena nagu olete ka aktsepteerikiste. Et ei teeks endal etteheiteid, kui vahel muusikat kuulate või sõpradega aega veedate. Ka see on nö kvaliteet aeg, kõik sõltub sellest, millise tähenduse sellele omistate. Kui mõtele samal ajal, mis kõik kasulikku tegemata jääb, siis ilmselt olete rahulolematu endaga. Kui aga teile tundub hea ja meeldiv olla lõõgastunult ja tunnetate selle väärtust enda jaoks, siis taandub ka konflikt teis. Kuulake oma tõelist sisetunnet - kas vajate sõpru, head muusikat ja kas teie enda jaoks ei kahanda teie enesehinnangut ja väärtustlikkust see, kui te kogu aeg ei pinguta ja tunnete rõõmu lihtsalt kohustustest vaba olemist? Mis on teile tähtis elus üldse, inimestes, suhetes? Kas lubate endale (kriitikavabalt ka teistele) olla vahel ka vastuoluline, ei pea olema kogu aeg positiivne, aktiivne, edukas, õnnelik, et säilitada iseendaga hea läbisaamine. Vahel oleme ju pessimistlikud, logelejad, kurvad, ebaedukad, nõrgad, haavatavad. Võime ju nautida meelelahutust, tagasilööke jne. ilma ensehinnangut kärpimata. Loodan, et leiate mõtteid, mis aitavad selgust luua, mis teis praegu toimub.
Seega palju oleneb sellest, milline on teie arusaamine iseendast, väärt olemisest ja selle järgi toimigegi.
