Meie peres on 10-aastane tütar ja oleme mures valetamise pärast. Asi puudutab kooliga seonduvaid kodutöid, nimelt väidab tütar tihtipeale, et tal on kodused tööd tehtud ja koolikott koos, kuid enamasti selgub, et see on vale. Kui uurime, et miks sa valetasid, on tavapäraseks vastuseks "ma ei tea". Jõudumööda püüame koduste tööde tegemist kontrollida, kuid me ei tee seda igapäevaselt. Ja enamasti juhtubki nii, et neil päevadel kui kodutööd jäävad meie poolt kontrollimata, on järgmisel päeval päevikus märkus, et see või teine asi on tegemata või mõni vihik on jälle koju ununenud. Kohati jääb mulje, et lapsel on probleeme ka keskendumisega, kodus õppides "hakib" ta oma tegevuse muude asjadega ära-küll tahab puhata, siis soovib juua jne. Nüüdseks proovib ta valetamisega ka muudest kohustustest kõrvale hiilida, näiteks andes talle ülesande tuba ära koristada või mõni muu kodutöö teha, teatab ta mõne aja pärast, et see on tehtud. Aga kontrollima minnes selgub, et nii see siiski ei ole. Oleme püüdnud talle selgitada põhjuse ja tagajärje seoseid-kui jätad õppimata, saad märkuse; kui valetad, teeb see meile haiget jne. Paraku me ei saa öelda, et sellel oleks tulemust. Lisaks on lapsel tõsiseid raskusi elementaarse korra hoidmisega-tuba on segi, koolitarbed kadunud, riideid on laiali üle kogu maja. Ka õpetaja mainis seda kooli arenguvestlusel, et lapsel on korra hoidmisega probleeme ja tihtipeale on sellesisulisi märkusi ka päevikus. Oleme temaga koos mitmeid kordi asju otsinud ja tuba koristanud, kuid see tulemus püsib maksimaalselt ühe päeva. Oleme juba kannatust kaotamas, sest meie mõjutusvahendid (rääkimine, teleka-ja arvutikeelud, koos tegutsemine, ka kurjustamine) ei tööta ja muud ei oska enam ette võtta.
Näete oma tütre raskusi korda hoida ja keskenduda, see teeb teid murelikuks ja ka nõutuks. Täiesti arusaadav, et valetamine valmistab pettumust ja teeb haiget. Seni pole teie püüdlsed teda aidata olnud tulemuslikud. Kuigi koostegemisel saavad asjad tehtud, kuid järgmine kord kõik kordub ja tema enda toimetulek ei parane.
Kui püüda oletada, miks laps valetab selles, mida on jätnud tegemata, siis võib vastus peituda teie senises reaktsioonis. Loomulikult olete häiritud, kui laps ei tee seda, mida vaja ja peaks ja saate pahaseks ning riidlete, vahel ka karistate (keelud). Arvata võib, et valetamisega üritab ta pääseda kurjustamisest ja keeldudest. Teie loogiline küsimus on see, et miks ta siis ometi ei tee, mida vaja. Temal on aga see miskipärast raske, kuid ta ei oska seletada, mille poolest. Enamasti vanemad arvavad, et lapsed on laisad, lohakad jne. Sellest hinnangust ei ole aga kasu lapsele. Pigem vastupidi, teades, et tema vanemad teda halvustavad ja karistavad, teeb last ebakindlaks, ärevaks, tahtejõud, eneseusk ja huvi kahaneb. Niisiis vajab ta esmalt teie toetust ja positiivsust, usku temasse ja tema raskuste mõistmsit. Kui on põhjust arvata, et tal on keskendumisraskused, siis vajab eelkõige rahumeelset, sõbralikku, pingevaba õhkkonda. Kui toimib hästi temaga koostegemine, siis seda ka pakkuda, nii õppimisel kui korraloomisel. Olge kasvõi lihtsalt tema juures, kui ta ise asju kokku paneb ja asju otsib. Mõelge koos, mis aitab kergemini korda luua või koolitöid ära teha. Tema eest ära tegemine ei aita tal iseseisavamaks muutuda, kuid teie valmisolek teda aidata, kui tema ise seda vajab, on kindlasti tähtis. Koostegemine või vähemalt lähedalolek toimib tõesti hästi neile lastele, kelle tähelepanu hajub ja järg kaob ära. Võib ju olla, et ta ei oska ka mõnda asja, ega tea, kuidas teha.
Koostegemine toetab siis, kui see toimub tõepoolest rahumeelselt ja laps tunnetab ka, et nii on parem. Kui koostegemine on aga kontrollimine ja sellega kaasneb karistamishirm, siis pole sellest kindlasti abi. Muudke kontrollimine oma olemuselt aitamiseks. Nt vaatame koos, kas on kõik korras, et oleks kindel, et miski ei ununenud. Ja veel, väga palju võib tütart innustada see, kui teda tunnustate. Iga asi, mis saab tehtud, mis läheb hästi, mis on õnnestunud, on parem kui enne,on tähtis, et märkate ja annate talle seda teada, väljendate oma rõõmu ja rahulolu. Sellel on uskumatult suur mõju. Isegi valetamisest jagu saamisel aitab see, kui te mõnda aega ei keskendu sellele, et ta valetab, vaid sellele, et mõistate, kui tal oli raske mõnda asja teha. Kui ta kogeb, et ei pea kartma kurjustamist ja karistamist, siis pole ju põhjust ka varjata ja valetada. Kõik, millega seostub positiivne emotsioon, motiveerib. Iga käitumine, millele järgneb positiivne tagasiside, kipub korduma ja soovimatu taandub iseenesest.
1 lugeja arvab, et see vastus oli abistav.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
