Mulle tundub, et meie 1,5 aastane laps on armukade minu vähese tähelepanu pärast.
Isa veedab lapsega üldjuhul vaid nädalavahetuse, kuna töötab nädala sees teises linnas. Mina veedan lapsega palju aega kahekesi. Laps on harva ka kellegi teise hoole all. Olen märganud, et laps muutub oluliselt virilamaks ja jonnakamaks kui isa on kodus. Lapsel on hakanud vaikselt tulema ka "ise" ja sellega seonduvalt jonni aeg. Nii kahekesi olles, kui ka kolmekesi olles tegeleme lapsega - mägime, õpime, mürame jne. Lapse oma initseatiiv on isa kodus olles väike, pigem ootab, et talle pakutakse huvitavaid tegevusi aga ega ta ei taha millegiga väga vedu võtta. Lapsele on oluline füüsiline lähedus ja seda pakume talle isaga mõlemad. Ta ei tule kunagi otseselt vahele, kui isaga kallistame. Laps kallistab isa samuti meeleldi. Loomulikult saab laps isa kodus olles minu tähelepanu vähem, sest siis on mul võimalus ka muude asjadega tegeleda ja tahan, et laps sööks ja mängiks võimalusel rohkem isaga. Kui mina olen silmapiiril, siis eelistatakse pigem minuga asju teha. Isa ja laps saavad kahekesi olles väga ilusti hakkama.
Selge, et mina olen lapse esimene armastus ja seetõttu on minu tähelepanu talle oluline ja ta on harjunud saama enamuse minu tähelepanust. Minu mure on aga selles, et kas ma saan veel midagi teha, et laps tunneks ennast paremini kui isa on kodus. Kuna isa ja laps saavad nii vähe koos olla, tahan, et see oleks neile mõnus ja et meie nö visiitelu tõttu kannataks lapse ja isa suhe minimaalselt.
Ette tänades!
Kahtlemata tahate oma lapsele parimat ja seda ta ka saab. Olete kodune ja kogu nädala ainult talle pühendunud, nädalavahetusel tegeleb isa lapsega palju ja meeleldi.
Laps paistab ka kiiresti arenevat, „ise“ on enesetunnetuse kindel märk. Tundub, et sellega kaasneb jonn, kuid tegelikult lihtsalt muutuvad teie suhted, peate üha rohkem kokku leppima ja läbi rääkima, laps ei kuuletu enam automaatselt. See on suurepärane, kuid mitte mugav. Kuigi see, kuidas me asju tajume ja hindame oleneb ainult meist endist. Võime masenduda, et laps jonnib või rõõmustada, et tahab kaasa mõelda ja otsustada.
Teie otsesele küsimusele, mida veel saaksite teha, tahaks vastata Jesper Juuli sõnadega: „Jätke laps isale, sõitke ära ja lülitage mobiil välja.“ Just seda soovitas ta oma koolitusel Tallinnas aasta algul. Jesper on kogenud pereterapeut (raamatud on ilmunud ka eesti keeles), kes keskendub eelkõige isaks olemise teemale. Nimelt väidab ta, et emadena me ei anna isadele piisavalt võimalusi oma lapsega „kokku kasvada“ ning hiljem imestame, et neil on jahedad suhted.
Ma usun, et olete teinud kõik hästi ja väike armukadedus käib elu juurde, ohtu selles pole. Igaks juhuks tuletan veel meelde, et parim, mida saame oma lastele anda, on olla õnnelikud oma suhtes, vanemate omavaheline suhe on pere baassuhe, just see loob turvalisuse ja on hea eeskuju.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
