Mu 16 a tütar on rase. Tal on nn kindel suhe lapse isaga ja nagu aru olen saanud siis poiss on ka lapsest huvitatud. Aga lapse isa on 17 a ja käib koolis alles. Ma ei kujuta ette millest nad elama hakkavad! Ma ei tea enam idagi, olen nii suures segaduses ja ei oska kuidagi enam türega käituda. Mida ma talle ütlema peaks? Kuidas sellesse suhtuma?
Püüa olla toeks ja proovige koos leida mingid võimalused, kuidas kõige paremini saaks elu ja tegemisi korraldada (kus elama hakatakse, kuidas rahaliselt toime tulla, jne). Ehk on poisi vanemad ka nõus toetama. Oluline, et vastustus lapse kasvatamise eest jääks neile (vanemana saad neid ainult toetada). Saab hakkama. Minu ema sünnitas mind ka noorelt (17a), said isaga hästi hakkama.
Nüüd pole muud, kui palju õnne! Kallis tulevane vanaema, kirjutate, et ei oska oma tütrele midagi öelda. Ärge siis öelgegi, ainult kuulake teda. Äkki on tal mure, kuidas hakkama saada, mida teie asjast arvate? jne. Usun, et päris planeeritud see rasedus nüüd küll polnud ja seega on ta tütrelegi stressi allikas, ükskõik, kuidas ta ka käitub. Mäletan, et olin ise sel ajal tänulik iga mõistva suhtumise , kuulamise eest. See tekitab turvatunde ja seda on last ootaval naisel väga vaja. Vaja on seda ka lapsel, kes kõik ema meeleolud ja tunded kaasa elab. Olge oma tütrele toeks ja abiks. Olge tugev ja kaitske teda tuttavate uudishimulike või teravate küsimuste eest. Usun, et armastate oma tütart ja soovitan seda talle ka öelda. Koos saate probleemidest üle ja saate tunda rõõmu sündivast lapsest. Lõppude lõpuks on ju kõik hästi: olemas on ema, isa, vanaema ja küllap ehk isapoolsedki vanavanemad. Saage omavahel kokku ja arutage muret tekitavaid probleeme. Koos on lahenduste leidmine kergem. Oodake seda uut ilmakodanikku armastusega ja saate tunda temast palju rõõmu.
Mu õde sai lapse küll mõni aasta vanemalt, aga ema polnud muidugi eriti rahul algul. Lohutasin juba siis õde, et algul ei oska ta seisukohta võtta, aga kui juba käes on, ei jõua ära nunnutada. Just nii see läks.
Arvan, et sama on ka Sinuga, teemaalgataja. Seega - milleks alguses kohe probleeme tekitada. Laps ei ole kunagi VIGA ja just nii peakski lähenema asjale. Ole toeks ja kuula...
Jõudu ja päikest
Meil näed siin sama mure.Olen ise 27 aastane kolme lapse ema,minu noorem õde alles 18.Pool aastat tagasi jättis kooli poisi pärast pooleli,nüüd on poiss seitsme tuule poole läinud ja õde viimaseid nädalaid rase.Ema meil enam pole keda ta oleks kuulanud,järele olen siis jäänud ainult mina.Istusin siis maha uudist kuuldes ja pidasin endaga nõu: kui hakkan moraali lugema tekib nii kui nii tüli ja kaugemale me asjaga ei jõuakski,targem otsus oli asja näiliselt rahulikult võtta ja temaga läbi arutada ja kuulata ta enda tuleviku plaane-kuidas ta ise arvab hakkama saavat.Asja muidugi raskendas see,et tema rasedusest sain ma teada siis kui tal oli juba 5-s kuu ja muid alternatiive kui sünnitus enam polnud.¹okina mõjus ka teada saamine,et tal on oma noore ea kohta juba kaks aborti seljataga.
Soovitan sul sama moodi käituda - tegelikult vajab ta just praegu sind kõige rohkem.Ära ainult oma abiga liiale mine ja ise tema elu korraldama hakka-see oleks rängim viga mida isegi hea pärast teha võiksid!
Ka mina sain oma esimese lapse suht varakult ja hindan oma ema käitumist ääretult kõrgelt-kuuldes, et olen rase istus ema minu kõrvale ja rääkisime,arutasime lihtsalt elu võimalikusest lapsega ja ka ilma.kuna mul oli kool juba lõpukorral,polnud mul ka erilisi takistusi.Kaks aastat hiljem läksin kutsekooli ja laps lasteaeda.
Laps ikka suur vastutus, eriti 16 aastasele, kes veel ise laps. Kas oled tütrega rääkinud, ok alguses saab vanemahüvitist aga kui see ära kaob, mis siis, millest tulevikus elama hakkavad, ning eriti kui pole vanavanematel ka rahalisi võimalusi pole et toetada??? Minul hetkel sama seis mees õpib ja elame vanemate juures vanemahüvitisega tuleme ots otsaga toime, olen üritanud säästa. No mul haridus olemas seegi hea ja saan minna vähemalt 0,5 kohaga tööle vanavanemad saavad nii palju hoida aga rohkem mitte. Aga ikkagi väga raske, kui raha pole tulevad ka pinged noorte vahele. Mulle öeldi ka kui rasedaks jäin, et kudagi ikka saab hakkama, et kõik kahekäega toetavad aga kuna vanavanemtel pole endalgi raha siis pole kuskil seda toetust. Ma pole mingi abordi pooldaja aga nii noorel pole mõtet sünnitada, minu arvamus aga kui tõesti rahalised võimalused olemas siis sünnitagu.
mina oskan ka soovitada ainult seda,et ole talle toex..ei ole midagi paremat kui vanemate toetus..ma usun ka et ta polnud seda planeerinud...aga isegi kui olex planeeritud laps siis vanemate toetust ei kaalu miski üles..mina saan küll 21 ja järgmisel kuul hakkan sünnitama aga mina olen oma vanematele toetuse eest väga tänulik...ja lisax sellele muutis see meid lähedasemax ka...
