Laps 4.5aastane, tüdruk. Jääb õhtul ilusasti magama,kuid paari tunni pärast ärkab üleni higisena ja nutab hüsteeriliselt... karjub ja vaatab kaugusesse- seal oleks nagu midagi väga jubedat, tõmbab küüntega mööda nägu ja keha- täielikus paanikas ja karjub mind ("emme, emme!"). Ta nagu magaks, aga silmad on lahti. Ei reageeri üldse mu rahustamisele. Nii moodi paar minutit, hoiab kramplikult minu kaela ümbert kinni nagu kardaks kohutavalt.
Peale paari minutit rahustamist ta lõpuks siiski rahuneb ja ärkab- siis saab nagu aru kõigest jälle. Ütleb, et nägi jubedat unenägu, ütleb et "issi tegi haiget."
Hommikul kui küsin, kas ta mäletab seda, mis ta öösel tegi, siis seda ta ei mäleta.
See on kordunud juba mitmel ööl järjest. Kardan kohutavalt, et äkki lapsel midagi tõsisemat viga?!
Ta on küll nohus ja köhib, aga palvikku pole-kas see öine hüsteeria ja painajad võivad kuidagi haigusega seotud olla?
Kui ta magab päeval lõunaund, siis päris sellist kohutavat hüsteeriat pole, aga ärkab ikkagi ülese õudusunenäo peale. :S
Ma ei tea mida teha..kuidas oma last aidata :S
Kasvatan last üksinda. Laps käib üle nädala nädalavahetusteti isa juures. Need öised paanikahoog algasid kohe peale lapse viimast nädalavahetust isa juures. Kuna laps ütleb öösel peale maha rahunemist, "issi tegi talle haiget ja et ta ei taha enam kunagi sinna minna" (issi ja tema uue elukaaslase juurde) siis ma ei tea mida edasi teha. Ma ei taha uskuda kuidagi, et lapsele seal liiga tehakse?! Nüüd kohe tulebki uus nädalavahetus kui laps peab isa juurde minema ja ausalt öeldes mina kardan..ma ei julge last nendega kaasa anda :S
Kui ma aga last kaasa ei luba, süüdistab lapse isa mind kohe lapse "mitte näitamises"
Kas te ärkvel oleku ajal olete lapselt uurinud ,mis talle ei meeldi isa juures käies,kas talle tehakse ülekohut jne.Äkki teebki isa liiiga on ju igasuguseid inimesi, tuleb dtelikaatselt küsimustega last suunata iial ei või teada....
See ei pruugi, aga võib olla väga tõsine lugu, nii et soovitan teil tingimata pöörduda lapsepsühholoogile. Palun tehke seda enne, kui laps jälle isa juurde läheb. Seda olukorda peab tutvustama spetsialistile, kel on kogemused ja teadmised laste seksuaalse väärkohtlemise jms osas. Teadmata, kus te elate, soovitan pöörduda kas Tartu või Tallinna Laste Tugikeskusesse või Tallinna Lastehaiglasse, kus on samuti olemas lapsepsühholoogid. Kontaktid on internetist leitavad.
Lastepsühholoogi juurde minemiseks on tarvis perearsti saatekirja. Perearsti juurde saime aga aja alles järgmiseks nädalaks-varemat aega lihtsalt polnud.
Ülehomme peab aga laps juba isa juurde minema.
Küsisin lapse isalt selgitust lapse sealviibimise kohta, et mis võis juhtuda, mis teistmoodi oli? Vastuseks sain ainult süüdistusi, et mina ise olen lapse tema vastu ülese keeranud ja lapsega meelega manipuleerinud, nn. isa vastu "ülese keeranud" :S See pole nii. Olen lapse isast lahus olnud juba peaaegu 2aastat, laps on selle aja jooksul käinud isa juures ilusti-mingeid probleeme pole olnud, kuni eelmise korrani.
Saadan teile ühe lingi, kust saate vaadata võimalikke abikohti. Ehk ei ole tõesti asi üldse hull, kuid olukorda uurida tasub. Ehk on siiski võimalik korraldada nii, et laps ei lähe sel nädalavahetusel isa juurde. Ehk saate juuresoleva lingi abil rääkida telefonitsi mõne asjatundliku spetsialistiga, kes oskab anda täpsemaid soovitusi edaspidiseks. http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/
Võib-olla enam probleemi polegi, kuid räägin igaks juhuks oma kogemusest.
Meie peres on üks lastest olnud samasuguse murega ja just sarnases vanuses 4-6 aastaselt. Mina olen aru saanud, et see on unepaanika. Sel ajal on laps nagu teises maailmas. Meil oli veel nii, et kui läksin last lohutama, siis läks asi hullemaks - karjus mulle, et "Ära tee, emme!". See oli päris jube - kusjuures ma pole iial lapsele midagi sellist teinud, mida ta kartma peaks - ei laksu andnud, ei tutistanud, ei raputanud, mida iganes. Lõpuks teadsin, et pean lihtsalt voodi äärel istuma ja ära ootama, et asi rahuneks.
Hiljem oskasin luua seoseid, milla unepaanika tõenäolisem on. Nimelt märkasin, et näiteks peale kella 19 joodud magus jook, ka suhkruga tee (rääkimata limonaadist) ning magus söök tõi oluliselt sagedamini kaasa ka unepaanika. Ka saadud ere positiivne elamus võimendas probleemi. Lahendus oligi lihtne - igapäevane elu pidi olema pisut elamustevaesem ja peale 19 magusat ei söönud-joonud. Proovige järgi, äkki saate abi
