Minu laps oli kolme ja poole aastane kui suri.Meil oli autoõnnetus ja rekkasõitis aotosse sisse kus istus mu pisike tütar,me ei jõudnud teda lihtsalt väljavõtta.Ise ma midagi ei mäleta sellest.Olen kokkupannud pildi enda mälus räägitust ja nendest andmetest mida tean ja seda pilti ei soovi et vaenlanegi näeks.
Olen noor ema ja ma armastasin oma last väga ja armastan siiani ja väga valus on temata.Ma nautisin kõike ta kasvatamise juures.
Õnnetus juhtus veebruaris kui pidime minema mu emajuurde kuid ärkasin haiglas.Mis oli juhtunud sain teada oma emalt kes rääkis,et olin autoga libisema läinud ja vastu tulnud autoga kokkusõitnud ja olime ise väljasaanud tahtis elukaaslane last võtta kuid tuli rekka ja sõitis autole sisse.Miks kõik juhtus?Millest?Miks meid rekka ei näinud?Ma ei tea vastuseid neid uuritakse.Minu tütart enam ei ole ja keegi tagasi kahjuks ei too kuigi teeks kõik,et ainult saaks ta tagasi.
Kirjutan siia,et saada endast aru ja valust natuke vabamaks.Elukaaslane mäletab tollest õhtust väikseid lünki kuid mulle pole ta neist rääkinud.Ma ei süüdista teda sest ikkagi ta oli lapse isa ja ka leinab.
Pigem süüdistan ennast ,et ei suutnud oma last kaitsta.
Enne lapse surma ma ei kujutanud ette elu ilma lapseta ja nüüd ma ei kujuta ka ette kuidas edasi.
Lapse surm on üks traagilisematest kaotustest, mille ette elu meid võib panna. Valusad küsimused, millele ei ole vastust, võivad olla väga painavad, ja need on seda raskemad, et vastuseid justkui ei olegi.
Rasketest asjadest mõtlemine, rasketest asjadest rääkimine tekitab raskeid tundeid. Seetõttu ses olukorras tihti suletakse end oma tunnetele – sest need on nii võimatult valusad. Kui juhtunu on veel väga värske, siis on loomulik, et ei jaksa tunda ega mõelda, psüühika kaitseb end mittemäletamisega. Teie õnnetusest on veel vähe aega möödas, sel ajal ongi palju tegu sellega, et oma tunnete ja mõtetega toime tulla. Oma tundeid ning mõtteid korrastada on veel raske ja ses staadiumis ei ole see veel päriselt võimalikki.
Ent tasapisi, samm-sammult oma tunnetega leppides, neid aktsepteerida ja mõista püüdes võib minna ka veidi kergemaks. Seda kinnitavad ka leinauurijad, kes ütlevad: kui me oma haigettegevad mõtted lõpuni mõtleme ja neist räägime, siis see on võimalus valu vähendamiseks. Kui me vastupidi, hoopis kapseldume või oma valu eest põgeneme, siis hoiame valu alal, see küll leevendub ajuti, kuid võib lahvatada kontrollimatult, ja me tunneme end taas ja taas võimetuna sellega toime tulla. Valu sees elamisest ei tohiks saada rutiin, aja möödudes on sellest aina raskem välja tulla. Kes oma raskest kaotusest läbi otsustab nügida – mõeldes, rääkides ja jagades, võib aja jooksul avastada, see on võimalus valu vähendada ja oma eluga edasi minna.
Eelkõige on teie olukorras vaja, et keegi teid kuulaks, toetaks, mõistaks. Juba see, et kõik valusad tunded, seigad, faktid tuuakse rääkimise kaudu enda seest välja, kahe inimese vahelisse ruumi, on veidigi kergendav. Mõistagi ei saa rääkimine ega mõtlemine valu ära pühkida, kaotus jääb. Ent saab õppida koos oma kaotusega elama nii, et see on küll meeles ja haigettegev, kuid ei murra meid enam maha, ei te meid enam haigeks.
Kui valu ja leina on võimalik jagada lähiringis, siis tavaliselt leinaja ei vaja psühhoterapeudi abi. Omavaheline rääkimine ja leinategevuste tegemine (piltide vaatamine, üheskoos tehtu meenutamine, küünalde põletamine, surnuaial käimine jms) on tähtis, seda peaks kindlasti tegema. Kui mehe või teiste lähedastega pole miskipärast võimalik leina jagada, koos rääkida ja koos nutta, siis peaks kindlasti mõtlema professionaalse abi otsimisele.
Valust läbiminek pole kellelegi hõlpus, kuid sellesse kinnijäämine tähendab kindlasti ka üldisemat kinnijäämist kogu oma eluga, samal ajal kui oma valust ja rasketest tunnetest läbi minemine võib avada ukse uutele võimalustele ja lõpuks ka uuele elule, kuigi praegu võib see tunduda võimatu.
Pärast rasket kaotust takistab oma eluga edasiminekut tihti ka mõte, et nii toimides justnagu tühistataks või reedetaks oma kaotus, oma õnnetult hukkunud laps. Tähtis on endale aru anda, et oma valu läbitöötamine ja sellest lahtilaskmine ei tähenda kaotuse vähendamist või tühistamist.
Kõik olulised tunded ja mõtted, nii armastus kui ka kurbus, jäävad meisse alles ka pärast seda, kui leinatöö on tehtud, lihtsalt läbitöötatud tunnetega on hõlpsam toime tulla, kui nad ka jälle kerkivad. Seejärel on võimalik elada nii, et ränk kaotus ei takista teid oma eluga edasi minemast. Palun ärge jätke end oma valuga üksi. Kui arvate, et asjatundliku psühholoogi toetus on vajalik, siis panen igaks juhuks ka kahe kriisiterapeudi kontakti: Sirje Agan 51 34 977, Maire Riis 50 69 658.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
