Selline mure! Tahame minna mehega reisile 2 nädalaks. Oleme ennegi ära olnud oma 2,6-aastase poja juurest, aga siis 10 päeva ja 4 päevaseid nädalalõppe küllaga teinud. Sellest sügisest käib poja lasteaiasja on ka natukene muutunud. On jube emmekas ja hellakene (võibolla ka selline iga??). Et kas see, et me ära läheme teeb talle ka liiga? Et kas võib mõjutada mingil moel lapse psüühikat? Ja tekkis mõte, et kuna talle lasteaias meeldib käjja, siis äkki peaks ta seal sellel ajal edasi käima. Muidu oleks variant, et on vanaemaga kodus. Kumb siis õigem oleks? Kas vanaemaga kodus (kus ju tegelikult võib olla temal raskem, sest neid igatsusehetki võib tulla rohkem) VÕI las käib ikkagi lasteaias edasi, kus tal on omad sõbrad, tegemised, rutiin ja mitte aega mõelda nii palju selle peale, et emme-issi pole kodus. Ise arvan, et viimane oleks õigem!? Just selle pärast, et siis tal on ikkagi oma rutiin edasi, muidu on nii, et pole emmet ja pole oma rutiini. Tänud vastajatele ja kogemustejagajatele!!!
Mina arvan küll, et hea kui lapsel üldine rutiin jätkub lasteaias käies. Muidu ei ole ema ja isa ja uus keskkond ka, siis lapsel raskem harjuda. Kui võimalik, siis soovitaksin küll lapsel käia lasteaias ja võib-olla saab keegi teda koju hoidma tulla.
Iga ka selline 2,6aastasel. Minu pisi ripub ka seelikusabas. Samas kui mind silmapiiril ei ole, siis saab suurepäraselt hakkama.
Arvan, et midagi hullu küll ei juhtu kahe nädalaga. Soovitan ka leida võimaluse, et laps saaks koju jääda, siis oma asjad ümber ja lasteaias võiks ka käia. Me käisime ka mehega nädalasel reisil ja siis oli lapsega kokkulepe, et igal õhtul emme ja isse helistasid ja soovisid head und. Laps ikka igatseb... ma arvan, et võib-olla mina ise veel rohkem... aga ikka saab käidud ja oldud.
2 nädalat ikka päris pikk aeg. Last kaasa võtta reisule ei saa? Mul endal süda tilgub iga kord verd kui pean üle paari päeva kodust ja lastest eemal olema. ops:
2 nädalat ikka päris pikk aeg. Last kaasa võtta reisule ei saa? Mul endal süda tilgub iga kord verd kui pean üle paari päeva kodust ja lastest eemal olema. ops:
Tsau! Nooh, eks ju ikka saab, aga lend on pea 12 h ja ei tea kuidas isegi vastu pean (kardan sõita). mis siis veel lapsest. Oh, tõestiei tea. Mul on see mõte peas mitu korda käinud, et võtaks kaasa, saagu mis saab, olen kasvõi terve lennu üleval (muidu võtaks nagu ikka unerohtu)
Raske küsimus ja ühest vastust pole. Paljud vanemad reisivad koos lapsega, kuid saan aru, et teil on endaga probleeme just lendamise osas. Teine küsimus on seotud reisi sihtkohaga. Kas seal on lapsel turvaline (nakkushaigused, parasiidid jne), on seal arvestatud lastega jne? Et otsustada, võiksite koguda infot, kas turismifirmast või inimestelt, kes antud paigas käinud. Kui nüüd laps jääb koju, siis tuleks maksimaalselt säilitada igapäevane ja tuttav elukorraldus. Seega, kui käis lasteaias, siis käigu edasi. Kindlasti peaks laps olema oma kodus ja oma asjade seas. Tuttav olukord ja oma mänguasjad loovad turvatunde ja aitavad igatsusega toime tulla. Stressiolukord võib lapse käitumist muuta, ta võib olla rahutum ja nutta rohkem. Ka võib ta käituda titalikumalt, kui enne teie lahkumist. Pärast reisi võib ta klammerduda teie külge ja karta lahkuminekuid. Tavaliselt need nähud kaovad mõne aja möödudes. Enne minekut oleks siiski vaja lapsega rääkida ja teda ette valmistada, et lähete pikaks ajaks ära. Lapsel pole ajataju veel piisavalt välja arenenud, nii, et kuigi räägite kahest nädalast, võib tema teid juba järgmisel päeval tagasi ootama hakata. Nii tuleb vanaemal iga päev üle kinnitada, et ema, isa tulevad kindlasti tagasi, aga veel tuleb oodata. Soovin teile jõudu teha enda ja lapse jaoks parim otsus: kas laps kaasa või siis jääb koju. Pärast seda pole muud, kui nautida reisi. Päikest!
ops:
)
