Mure selline. Mul on 9 aastane poeg, kes eelmisel nädalal kaotas oma isa. Olime tema isaga lahutatud ning laps elas kord minu, kord oma isa juures olenevalt sellest, kuidas ta ise soovis.
Nüüd aga, peale seda kurba sündmust, tundub, et laps elab seda kõike liiga endasse. Räägib sellest vähe, eriti nutnud ka ei ole. Eile ehmusin tema agressiivsuse peale, kui ta mängukoera rusikaga kõhtu lõi. Ta ei ole seda kunagi teinud. Ma ei taha, et temast saaks "kuri laps", vaid et ta julgeks olla kurb ning saaks aru, et ta ei pea ei minu ega teiste pärast tugev olema. Eile õhtul rääkisime sellest pikalt, et mis juhtus ja miks ja mis edasi saab, üritasin teada saada, mis temas toimub. Ütles ainult, et kõik on korras ja vahel on natuke kurb ka, kui keegi avaldab kaastunnet ja nutab, aga muidu on kõik ok. Andke nõu, kuidas teda toetada või temani jõuda...
Tunnen teile südamest kaasa. See on tõepoolest väga raske aeg teie ja teie poja elus.
See kõlab samuti raskelt, kuid surm ja leinamine kuuluvad elu juurde. Igaüks, kes elab, sureb kord, erandeid ei ole. Sedavõrd on tähtis sel teemal ka mõelda-rääkida-arutleda. Rääkides saame veidigi leevendada oma kaotusvalu, rääkimine on üks esimesi abistajaid, kui on vaja vähendada ärevust ja pinget.
Surma lõplikkust on raske mõista nii täiskasvanul kui ka lapsel ja mõnes mõttes jääb surm ikkagi alati arusaamatuks. Siiski on oluline teil aidata lapsel leinata. Ehk polegi alati vaja rääkida, vaid lihtsalt olla teineteisele lähedal, olla kohal, saadaval, mõistev ja siiras. Ka koos vaikimine võib olla toetav. Ei tohiks keelata kurbust ja nutmist – ei endale ega pojale.
Nii nagu ei tohiks keelata kurbust ja nutmist, ei tohiks ka mittenutmist ja mittereageerimist imelikuks pidada. Laps püüab enda sees selle raske olukorraga toime tulla, nädal on väga lühike aeg, selginemine võtab aega, valus sõnum ei pruugi veel olla kohale jõudnudki. Tunnete ilmnemine ja nendega tegelemine saabki alata alles siis, kui esimene šokk on möödas. Alles seejärel saab tegeleda sellega, mis aitab lapsel leinata. Rääkida kadunud isast, vaadata fotosid, põletada mälestusküünlaid, võtta laps kaasa, kui lähete hauale, lasta lapsel isale lillekimp valida, isale pilt joonistada jms. Võiksite toonitada, et isa on teie juures ikka: mõtetes, mälestustes, heades tunnetes tema vastu – ja just nende kaudu elab ta edasi.
Rasked mõtted ja segased tunded hirmutavad inimest, on loomulik, et püüame neid endast eemale peletada, lootuses, et ehk on tulevikus rohkem jõudu nendega tegelda, ja seda toimetulemisstrateegiat kasutavad nii lapsed kui ka täiskasvanud. Kuid valu tulevikku lükates valime käitumis- ja mõtlemisviisi, mis edasi ei aita ja võib vastupidi, teha leinamise veel valusamaks ning muuta selle kestvaks. Täiskasvanu ülesanne on olla leinava lapse kõrval ja kõiki ilmnevaid tundeid peegeldada ja normaliseerida. Laps nopib käitumismudelid ikka oma lähiümbrusest, seega on ka see, kuidas te ise leinasituatsioonis käitute, väga oluline.
Raske kaotuse puhul ongi hästi oluline lasta esile kerkida kõigil oma tunnetel – ükski neist pole kohatu ega liigne ning jagada neid oma lähedaste inimestega. Kui kaotus jääb välja leinamata, võib see lõppeda masenduse või kehalise haigusega. Lähedase inimese surma kogemine on igaühele niivõrd raputav kogemus, et leinatööd läbi tegemata (kõlagu see leinatöö pealegi imelikult) on meil väga raske psüühiliselt tasakaalu jääda.
Kui tunnete, et ei tule toime, otsige abi asjatundjalt. Lisan igaks juhuks ka ühe kriisispetsialisti nime: Sirje Agan 5134977.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
