Ma olen kõige negatiivsem inimene maailmas. Ja nüüd on olukord vägagi hulluks läinud.
Kunagi mitu aastat tagasi kolisin ma Eestist ära. Enne seda elasin ma väga seltskondlikku ja aktiivset elu. Mul olid mu sõbrad kellega sai palju ette võtta ja töö. Kuigi omal ajal jäi mul keskkool lõpetamata ei olnud ma väga masenduses selle pärast. Peaaegu kohe peale põhikooli lõppu läksingi ära teise riiki tööle ja hiljem leidsin seal ka oma elukaaslase.
Uus koht, uued inimesed, huvitav ja uus. Kuid aja möödused hakkas mulle tunduma, et midagi on puudu. Ma tahtsin minna õppima kuid selleks pidin ma lõpetama oma keskooli osa. Niisiis. Tulin tagasi Eestisse. Sest tol hetkel tundus see lihtsam ja arukaim.
Mul oli kindel plaan ja siht mida ja kuidas ma teha tahan. Kuid esimesed nädalad koolis, pooled kui mitte kõik mu unistused kukkusid kokku. Mõnele inimesele tundub see naeruväärsena kuid minule on see õudusunenägu.
Nimelt sain ma teada, et pean tegema matemaatika eksami ja juba praegu on mul suured probleemis selle õppimisel. Ma lihtsalt ei ole kõige helgema peaga selle koha pealt. Tundsin nagu ajas tagasi rännanud põhikooli vms.
See tunne aga on mind viinus septembrist alates sügavasse masendusse. Ma ei suuda muule mõelda kui sellele, et ma olen läbikukkunud ja minust ei saagi midagi, sest ma ei oska matemaatikat. Lisaks olen ma väga tagasihoidlik ja arg tüüp. Kuid mitte alati. Tundub, et õppimine on minu jaoks nagu mingi piinapink vms. Pidevalt nutan ja halan selle pärast ega suuda ennast kokku võtta. Lihtsalt metsik masendus ja hirm on lõbi kukkuda.
Samuti paneb mind hullemini tundma suhtumine koolis. Õpetaja on väga ükskõikne ja vahel on tunne, et ei tahagi sinna minna ja lööks kõigele käega. Väga lapsik, ma tean. Mitu korda on öeldud, et sellise tasemega on see aja raiskamine ja ma mitte kunagi seda eksamit ära ei tee. Siis tekibki tunne, et aga mis ma siis teen? Veel on öeldud et võtku ma koduõpetaja aga kuidas?? Kui mul pole tööd ega rahagi selle eest maksta? Vahetevahel ajab vihale selline ükskõikne suhtumine. Võibolla olen ma lihtsalt mõtetult emotsionaalne tüüp.
Minu põhiline probleem on enesekindluse puudus. Ma tunnen seda, et ma ei usu endasse piisavalt ja ma ei tea kuidas seda tagasi saada. Tunnen, et elu lihtsalt möödub minust ja minust ei saa keegi ja ainult selle pärast, et ma ei oska matemaatikat?
See matemaatika hirm oli mul juba väiksena kuid kuidagi suutsin ma siis hakkama saada.
Elan väikelinnas. Võrreldes linnaga kus varem elasin on siin kõik teisiti mitte ainult keele ja kultuuri poolest vaid ka sotsiaalselt. Elan ema juures. Mul ei ole siin võimalik oma hobidega tegeleda ja samuti on siin kitsas tööga mis mõjutab mu elu palju. Hetkel on minu tegevuseks ainult kool 2 korda nädalas ja kodus masetsemine ja ma ei oskagi seda muuta. Ma ei oska enam õppida, olen selle lihtsalt unustanud või siis polegi seda kunagi osanud. Et leida uusi tuttavaid või sõpru? pole ma ka sellest huvitatud. Kuidagi ükskõikseks olen muutunud. Ja kui varem sain lihtsate asjadega oma tuju taas heaks muuta nagu näiteks lemmik muusika kuulamisega siis nüüd olen ma kõige suhtes lihtsalt nii ükskõikne ja mitte miski ei tekita minus emotsioone. Peale matemaatika mis mind nutma ajab.
Olen sellst rääkinud ka mõnele sõbrale ja pereliikmele aga nemad mind aidata ei saa sest nad lihtsalt ei oska.
Tunnen ennast lihtsalt ühe ebaõnnestunud luuserina. Masetsen ja nutan, et oma enesetunnet paremaks saada. Ei taha enam ega jõua ka. Midagi peab ju ette võtma. Ja seda kõike ainult mingi matemaatiak eksami pärast? Ei saa ju nii olla? Kõik teised saavad hakkama, miks mina ei saa? Kui pean tegema mingeid ülesandeid siis lükkan ja lükkan seda edasi kui ma lihtsalt pean. Ma kardan seda raamatut isegi kätte võtta sest ma tean et kui ma selle avan siis ma mitte midagi nagunii aru ei saa.
Oh ja lisaks on mul tõsised probleemis magama jäämisega. Vahest olem ma nii närvis, et tunne omaenda südamelööke kui voodis laman. See tähendab seda, et ma vedelan voodis tunde ja siis ma olen sellest väsinud, et ma magama ei jää. Ja kui jään on kell juba väga palju. eriti hull on olukord kui pean hommikul vara tõusma. Üldse väsin ma ruttu. Aga seda rohkem emotsionaalselt kui füüsiliselt.
Kuidas ma saaksin tagasi positiivsuse ja jõu muuta oma mõttemaailma? et ma suudaks ka kõik ebameeldivad asjad tehtud saada ja ennast rohkem motiveerida ja panna ennast suutma hakkama saada? Ma ei taha enam selline mõtetu masendusehunnik olla kes iga päevalõpus patja nutab ja mõtleb, et elu on läbi sest ta ei oska matemaatikat. Mu terve mõistus saab sellest aru aga seda toimima oanna ei oska või ei suuda.Ma tahaks ka olla nagu mingi tank mis läbi sopa sõidab ja ei huvitu, et keegi talle ütleb, et sa ei suuda seda.
Mul on hea meel, et te kirjutasite siia ja tegite valiku enda muredele abi otsida. Kirjast jääb mulle mulje, et teil on olnud oma elu jooksul päris palju ettevõtlikust ja julgust mitmete sammude astumiseks – noorena välismaale minek, sõbrad, aktiivne elu. Hetkel paistab aga, et olete ummikus ega tea, kuidas oma negatiivsusest ja hirmust üle saada. Ma saan aru, et olete tulnud tagasi siia, kust kunagi ära läksite ja püüate jätkata koolis õppimisega, mis tol ajal pooleli jäi. Matemaatika tundub teile ületamatult raskena ning see abitus haarab teid praegu justkui üleni.
Teie kirjelduste põhjal soovitaksin ma teil kontrollida võimaliku depressiooni olemasolu perearsti juures. Depressiooni puhul võib olla ajukeemia tasakaalust väljas ning aju ei tooda lihtsalt piisavalt neid aineid, mis meid erksa ja rõõmsana aitavad hoida. Kui ajukeemia on tasakaalust väljas, siis on tõenäoliselt vaja õigeid ravimeid, et aju hakkaks jälle enda jaoks õiges rütmis tööle. Vahel piisab ravimitest ja kõigele, mis enne tundus ületamatuna, hakkavad paistma lahendused.
Vahel on vaja masenduse või depressiooni ravimiseks ka psühholoogi või psühhoterapeudi vestlusi, mis aitaksid leida võimalikud põhjused ja uued lahendused. Teie kirjas ei olnud juttu põhjustest, miks te kooli pooleli otsustasite jätta ja välismaale elama läksite. Võimalik, et tagasi pöördumine koju ja kooli toob teile meelde mälestusi ja tundeid, millega oli kooliajal raske hakkama saada ning mis on teie sees siiani olnud lahendamata. Võimalik, et mingid vanad ebameeldivused annavad endast märku ja ootavad uuel viisil lahendust. Need teemad võivad olla psühholoogilised ja vajada nö psühholoogilisi lahendusi. Näiteks võis mõni õpetaja öelda teile midagi häbistavat või alavääristavalt ning nüüd võivad justkui arusaamatul viisil teid haarata negatiivsed tunded, kui teatud ainet õpite. See oli lihtsalt üks näide ja teie lugu võib olla väga erinev sellest, kuid hea oleks, kui saaksite mõne nõustajaga silmast silma rääkida. Kirjutasite, et teil ei ole palju rahalisi võimalusi ja seetõttu soovitan otsida ka tasuta nõustamisvõimalusi. Ka meie perekeskuse kodulehel on neid ka kirjas: http://www.sinamina.ee/ee/noustamine/toetavad-asutused/.
Tunnustan teid siiralt, et te ei leppinud sellega, kui teie hing hakkas millegi järele igatsema ning tegite omale plaani ja nägite sihti, et õppida midagi, mis teid tõeliselt huvitab. Te olete astunud väga konkreetseid samme oma plaani elluviimiseks. Ka kõige pikemad teekonnad koosnevad üksikutest ja väikestest sammudest. Saan aru, et hetkel on teie teele sattunud üks nö suuremat sorti känd, mis tundub takistavat kogu teie teed. Usun siiralt, et jätkate abi otsmist, mis teid üle selle kännu aitaks, et hakkaksite uuesti oma sihti selgemalt nägema.
Panen siia veel ühe lingi, millel registreerides on võimalik kuulata tasuta loenguid, mis võivad ehk samuti inspireerida: www.karjaarinou.ee
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
