Tere. Aasta tagasi tulin ära oma kontrolliva ja vaimset vägivalda kasutanud mehe juurest. Meil on 4 aastane laps, kellega ma elan eraldi. Kuna mees on lapsega koos aja veetmisest huvitatud siis alguses jäi kokkulepe, et laps veedab isaga nädalavahetused. Võtab reedel lapse lasteaiast ja viib esmaspäeval lasteaeda tagasi. Peale isa juurest tulekut on laps minuga väga jonnakas, ei kuula sõna, vaidleb vastu. Isa juures pidi aga olema kukupai ja väga sõnakuulelik laps. Nüüd ma ei teagi mida sellega ette võtta?
Teine mure on ka. Nimelt soovib lapse isa, et muudaksime kokkulepet ja et laps hakkaks olema nädal tema juures ja nädal minu juures. Kuidas selline olukord lapsele mõjub? Kas tal peaks ikkagi olema üks kindel koht kus olla või mis on lapse psüühikale kõige parem.
Eks mehel on juba elukaaslane, kellega ta koos elab. Elukaaslasel on ka 5 aastane laps eelmisest suhtes, kes elab nendega koos ja meie last siis tuuakse sellele 5 aastasele kogu aeg eeskujuks, kuna ta käitub isa juures väga hästi alati.
Olen ummikus ja ei tea mida teha või kuhu poole pöörduda.
Olete peale lahutust jätkanud mõlemad osalemist lapse kasvatamisel. Lapsele ongi see väga tähtis, et säiliks kontakt mõlema vanemaga. Samuti, mida rohkem harjumuspäraseid rutiine, seda parem. Teie küsimus on praeguseks peamiselt see, kuidas mõjuks lapsele, kui ta on samapalju isaga ja teiega ja vahetusperiood oleks üks nädal. Ma ei ütle seda teie kohta, kuid see näib olevat sageli kompromisslahend (sh kohtu kaudu vaieldes elukohamääramise üle), kui vanemad vaidlevad, ei jõua kokku leppele, kus laps elab või kellele jääks hooldusõigus. Niisiis, kipub sellinr lahenudus, ajaline poolitamine, olema vanemate meelerahu või õiglustunde huvides, et nad ei võistleks, et kumbki ei tunneks end kaotaja.
Lapsele ei pruugi see aga olla hea lahendus. Kuigi 4.aastasele sobib see juba hästi, et ta on teise vanema juures ka öösiti ja seega mitu päeva järjest, kuid sellised pidevad vahetused, ümberharjumised võivadki talle olla ikkagi rasked. Siin oleneb väga palju, kuidas vanemad suudavad lapse enesetunde kahjustamist vältida. Paljud spetsialistid on arvamusel, et lapse huvides on parim, kui tal on üks kodu ja üks kindel peamiselt vastutav vanem ja teise juures käiakse vastavalt kokkulepetele.
Üks põhjendus oleks kasvõi see, et üks vanem on kindlalt kursis ja vastutav (vastutus ei haju) lapse tervisesse puutuvaga (millal on köha-nohu, arsti juures käimised jms,) ja kõige tema oluliste igapäevaste asjadega (lasteaias-koolis toimuv, lapse heaolu, vajalikud sündmused, huviringid, tagasiside pedagoogidelt, mida vaja kaasa võtta lasteaeda, kus miski asi asub jne.), märkab lapse käitumise ja enesetunde muutusi, näeb seosed igapäevaselt toimuvaga, oskab last aidata, on lapsele igas mõttes turvalisust pakkuv usaldusisik. Kui neid on kaks, siis juhtub ikka, et miski läheb nö kaotsi ja siis on ka süüdistused kerged tulema ja lapse kindlustundele ei mõju ka hästi. See ei tähenda, et teine vanem oleks vähetähtis, kuid paratamatult ei ole nad aega jagades nii kursis ja informeeritud kõigega, mis vajalik. Head vanemad jagavad olulist last puudutavat infot teineteisega. Lisan veel, et tuleb vältida lapse kaudu suhtlemist, kõik, mis vaja rääkida omavahel otse. Samuti tuleb vältida lapse meelitamist, teise vanema arvustamist, võistlemist, kes on parem jne.
Veel üks oluline seletus, miks on hea, kui lapsel on üks kodu- et kujuneks kodutunne, selge mõiste ja väärtus, mis on kodu. Kui lapsel on kaks kodu, siis pole kumbki see päris ja oma, see suhtumine võib avalduda ka hilisemas elus. Seda on ju rakse seletatagi, mis teeb kodust kodu. See on kõik kokku - alates tuttavatest asjadest ja lähedastet inimestest aga ka elamused, lõhnad, tuttavlikkus pisiasjades, rutiinid jne.
Mis puutub lapse jonni, kui ta isa juures tuleb, siis see võib olla tema halva kohanemise tulemus pideva muutusega. Ta ei ole mitte „paha“ laps, vaid tal on keeruline toime tulla selle olukorraga, erineva kodukorraga, erinevate inimestega (võib olla tajub ta ka pingeid teie vahel) ja kaasnevate emotsioonidega. Talle on ju tähtsad ja kallid mõlemad vanemad. See võib olla tema protest ja pettumus, et ta ei saa olla korraga mõlemaga. Püüdke suhtuda rahumeelselt tema sõnakuulmatusse, olge järjekindel, kuid mõistev ja sõbralik.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
