Minu põhiline mure on, et kuidas viha välja elada nii, et sellega ei kahjustaks ümbritsevaid inimesi? ja kuidas üldse vähem ärrituda ja vihastada oma pereliikmete peale.
Viimasel ajal ei suuda enam üldse enda emotisoone talitseda. See on mingi viimase poole aasta jooksul muutunud. See-eest varem ma üldse hoidsin enamus emotsioone enda teada, olen selline vaikne ja tagasihoidlik, introvertne inimene. Mul on 2 last väikese vahega, 2-aastane ja 4-aastane. Laste kasvades on ka neid probleeme rohkem tekkinud, et lapsed ei kuula sõna, kaklevad omavahel ja mina siis tihtipeale karjun nende peale. Ise samas teades, et karjumine ei aita. Mu enda ema ka kunagi karjus meie peale ja ise mõtlesin küll, et jah, mina nii ei tee oma lastele. Aga nüüd käitun ise täpselt samamoodi. Avalikult ma seda enamasti ei tee.. ainult kodus, omaette.
Üldse on kuidagi väsimus ja tüdimus pidevalt sees ja siis on kerge tulema ka ärrituvus iga asja peale. Eriti laste peale. ja kui millegi muu asja pärast juba vihane olen, siis valangi viha laste peale välja. olen ikka väga kuri ja karjun ja kui ikka ei aita, siis annan pepulaksu ka. Kuigi jälle ma tean, et sellest midagi kasu ei ole, ega sellest lapsed mind kuulama ei hakka. Pärast on mul paha tunne ja tunnen ennast süüdi, et ei oska teismoodi asju lahendada jne. Tean, et pean puhkama ja enda peale ka mõtlema ja endale vaba aega võtma. Viimasel ajal ma üritangi seda rohkem teha. Käia väljas ja kohvikus jne. Vahepeal käivad lapsed lasteaias ka, siis on hea ainult enda vajadustega tegeleda. Aga seda kõike jääb ikka väheks. Või mu väsimuse karikas on lihtsalt nii täis, et tagantjärgi on raske kõike tasa teha. Muidu suhted mehega on ka nii ja naa. Vahepeal saame ikka kenasti läbi, aga on ka erimeelsusi ja neid me lahendada eriti ei oska. Ei oska suhelda nii, et toimuks mingi rahulik arutlemine ja lahenduste otsimine. Ikka läheb nii, et tekib tüli ja solvumine ja süüdistamine. siis on raske üldse mingeid probleeme lahendada. Arvan, et seetõttu pole ka mingit seksiisu viimasel ajal, lihtsalt kuidagi täiesti ära kadunud.
Tunnen, et olen ise omadega täiesti puntras, ei leia lahendusi. Kuidas ennast muuta, et pereliikmed ei kannataks? või on vajalik hoopis pöörduda kuhugi spetsialisti poole? ja kas siis psühholoogi või psühhoterapeudi?
Kui alustada teie kirja lõpust, siis nii ongi, et head paarisuhted on kõige olulisemad. Ei ole kunagi liiast pöörduda pereterapeudi poole ja koos, et leida viise teisiti tekkinud probleeme lahendada. Erimeelsused on loomulikud, küsimus ongi selles, kuidas suhe võimaldab neid avaldada ilma, et keegi kannataks, ilma et kedagi maha tehtaks ja hukka mõistetaks. Hea suhe tähendab ka oskust tülitseda, hoolida nii enda kui partneri arvamusest ja vajadustest.
Mis puudutab lapsi, siis teate suurepäraselt mida peaks vältima, kuid tunnistate, et seda on raske teha. Samuti oletegi kogenud, et karjumine ja laksu andmine ei muuda lapsi paremaks. Nii see on. Pigem on ju hääletõstmine ja pepulaksud oma pingete maandamine, kuid kahjuks lisaks hetkelisele näilisele lahendusele, probleemid kipuvad korduma ja järjest intensiivsemalt. Teie ju otsitegi teisi viise senisele. Need olete tahtmatult emalt üle võtnud. Vahel püüategi olla teistsugune. Praegu teile näib, et on olemas kaks võimalust – kas pinged, emotsioonid välja elada (laksud ja karjumine) või maha suruda, varjata.
Tegelikult ei ole kumbki hea. Emotsioone ei saa eirata, ega peagi. Küsimus on selles, kuidas saaksite neid väljendada, sest teie tunded ja vajadused on ju tähtsad, tehes seda nii, et te ei kahjusta teist, sest ka tema tunded ja vajadused on tähtsa. Seega hea suhte alus on vastastikune aktsepteerimine, enda ja teise tunnetest hoolimine ja vajadustega arvestamine. Muuta saate peamiselt oma käitumist. Kui annate selgelt teada, mis on teile oluline, mida tunnete, siis saab teine, sh ka lapsed seda arvestada. Kui lapsed kaklevad, siis andke teada, et löömine ei ole lubatud ja kuulake ära, mis nende vahel toimub. See tähendaks muidugi, et te ka ise kunagi ei löö. Teie olete eeskujuks, kuidas probleeme lahendada tuleb.
Esimene samm ongi oma pinged ja emotsioonid selgelt väljendada, ilma teist ründamata, süüdistamata ei füüsiliselt ega verbaalselt. Selleks on parim viis mina-keel. Te vajate kehtestamisoskust, rääkides sellest, milline käitumine teid häirib ja kuidas see teid mõjutab (kahju, mõju teile). Te ei pea sallima laste käitumisi, tähtis on seada piire, kuid teha seda viisil, et lapse enesehinnang ei oleks kahjustatud. Samad võtted (mina-keel, kehtestamine häirituse korral) sobivad ka mehega probleemide lahendamisel.
Just neil teemadel on väga õpetlik lugemine Th Gordon „Tark lapsevanem“. Meie kodulehel on veel hulk teisi lugemissoovitusi.
Kas see vastus oli abistav?
Kirjasaatja soovil saab sellele teemale vastata ainult perekeskuse spetsialist.
